KUJUTLETUD RUUMID TLÜ Tallinna galeriis

TLÜ BFM-i tudengute fotonäitus "Kujutletud ruumid"
alates 5. IX 2019 TLÜ Mare maja II korrusel Tallinna galeriis

Kuraatorid: Margot Kask, Eve Kiiler

Kunstnikud/fotograafid: Ave Hansen, Hanna Dovha, Holger Rannus, Laura Roomets, Lauretta Kubbi, Mikk Kask, Siiri Padar, Svenja Thiele

KUJUTLETUD RUUMID Pärnu Keskraamatukogus

TLÜ BFM-i tudengite fotonäitus "Kujutletud ruumid"
Pärnu Keskraamatukogus
3. VII - 4. VIII 2019


Kuraatorid: Margot Kask, Eve Kiiler

Kunstnikud/fotograafid: Ave Hansen, Hanna Dovha, Holger Rannus, Laura Roomets, Lauretta Kubbi, Mikk Kask, Siiri Padar, Svenja Thiele

KUJUTLETUD RUUMID Arhitektuurimuuseumis / IMAGINED SPACES at the Estonian Architecture Museum

Fotonäitus “Kujutletud ruumid”
Eesti Arhitektuurimuuseum
27. IX - 18. XI 2018

Kuraatorid: Margot Kask, Eve Kiiler

Kunstnikud/fotograafid: Ave Hansen, Darja Volkova, David Costa Hoyo, Hanna Dovha, Holger Rannus, Laura Roomets, Lauretta Kubbi, Mikk Kask, Pablo Lillo Aguilar, Siiri Padar, Svenja Thiele, Triin Sagen

Töögrupp: Eve Kiiler, Hanna Dovha, Laura Roomets, Margot Kask

Fotod: Laura Roomets

PESAD Astra Teabekeskuse galeriis

Isiknäitus "Pesad"
Tallinna Ülikooli Astra Teabekeskuse galeriis
7.II - 14.III 2018

Näitus esitleb söe-ja pliiatsijoonistusi, mis käsitlevad kasvamise ja kasvatamise, kogumise ja kogunemise ning turvatunde suhteid. Joonistused on valminud suvel 2012.
Plakati kujundas Eve Kiiler.

Retsensioon Riina-Ingel Keskpaiga magistritööle MEMORABILIA

Retsensioon Riina-Ingel Keskpaiga magistritööle „Memorabilia“


MINU LÄHTENURGAKS on katse mängida tähendustega. Laenan mõne mõtte Jorge Luis Borgeselt, mõne Leonardo da Vincilt, mõne Maurice Merleau-Ponty’lt ja mõne Michel Foucault’lt. Ja oletatavasti üsna mitu Riina-Ingel Keskpaigalt. Seeditud, läbi mõeldud mõtete puhul on teatavasti üsna keeruline nende algset impulssi üles leida ja algset keha töödeldust eristada.


VORM ABSTRAKTSELT

Abstraktselt lähenedes paistab siin hulk hulknurki, kuupe ja prismasid kokku jooksnuna, üksteisest välja tulemas, justnagu väikesed ruumid suurematest, justnagu need paljuneksid. Ise, stiihiliselt ja kontrollimatult, ilma eelneva plaanita.

Alustaksin oma vaatlust kaugemalt: taustalt.


PIIR, NÄHTAVUS JA NÄHTAMATUS

Taeva piir, öö tekk, hiilib lähemale ja püsib ligi.
Keskpaik annab sellega silmapiirile uue tähenduse – tavaliselt tajume seda taeva ja maa piirina, kuid see võib olla ka sisemise ja välise, kogetu ja kogematu, tajutu ja tajumatu piir. Avastatu ja veel avastamata jääva.
Võib-olla on see nagu Borgese essees painajalikust unest kirjeldatud loor, hirmutav eelaimdus pimedaks jäämisest. Tuules liikuv kardin, mida ta näeb unes, õigem oleks vist öelda: kogeb, tajub unes. Liikuva ja lainetavana. Tundmatus on tihti õudne.


KORDUSED

Paistab, et Riina-Ingel või Lumi, nagu ta end nimetab, naaseb sinna taas ja taas nagu kodukäija: kodumaale ja kodulinna. Ning justnagu Borgesegi mälestustes unenäorändudest, on see koht alati erinev, vahel tundmatuseni.
Siiski on Borgese kirjeldustes nii, et kui unenägija avastab, et see paik on tema tuttav ruum või koht, ehkki ei paista samasugune välja kui eelmisel korral, siis selgub, et sellel on sama struktuur, (ükskõik milline ka poleks pealispind), ja seega kehtivad selles samad navigatsiooni reeglid. Justkui oleks vanale alusmüürile ehitatud uus ehitis, ning tähtsamad seinad, nagu ka läved, asuksid jätkuvalt tuttavatel kohtadel. Borges jõuab alati koju või raamatukokku või kuhu ta minna tahab, nagu muutuks kogu ruum tema ümber läbipaistvaks. Katet kergitades/kõrvaldades võib näha struktuuri.

Leonardo kirjutas oma märkmetesse lineaarperspektiivist, et soovi korral saab ta selle abil ruumi(lisi objekte) kujutada niisuguse nurga alt, nagu meeldib. (Ehk et see aitab tal mõista vormi ja keerata seda enda ees nii, nagu tarvis.)
Merleau-Ponty küll tõi esile, et kaugusi ei aita lineaarperspektiiv ikkagi määrata, et see on ja jääb alati tolle lähenemise nõrkuseks, kuid see polegi peamine. Ütleksin siin, nende kuubikute ees, selle vana vahendi kaitseks, et mõnikord, vähemasti siin kontekstis, polegi kaugused ja mõõdud olulised.

Kas tõelisuse tajumine läbistava, justnagu kõike läbipaistvaks muutva selgusega, aitab eristada ka mälestusi kujutlustest? Võimalik, et mitte, kuna need on üsna lähedased – üks tegelikkus kõik, muist on lihtsalt materiaalsel tasandil ühiselt kogetavad ja teised õhulossid. Muist on privaatsemad, isiklikumad, ja nendest võib olla keerulisemgi välja saada.
Kuid autor on, nagu ta ka kirjutas, jätnud mõistatustesse mõned lahtised niidiotsad, millest tõmmates hargnevad illusioonid lahti. Pean silmas joonperspektiivi vigasid, mis ruumilisuse illusiooni siin-seal katkestavad.


MAJA KUI MUDEL

Samast hoonest on mitu vaadet.
Motiiv muutub keskpunktiks ja vaatenurk ringjooneks selle ümber. Keerleme ümber maailma naba, kuivõrd tähelepanu fookus saab justkui selleks sirkli teravikuks, mis kinnitub ühte kindlasse punkti, ja mille ümber tekib kogetav ruum.

Pilte on palju.
Paistab, nagu autor kujutaks loomeprotsessi esimest materjaliga töötamise faasi (mis toimub enamasti pärast esimest idee tasandiga töötamise faasi): teabe kogumist, katseid ja eksitusi. Märkan seda eriti joonistuste osas, kuna seal on läbi proovitud mitmeid tehnilisi lahendusi, justnagu ajurünnakuna.
Loomeprotsess eimillegi muutmisel millekski oleks justkui pooleli jäänud – kerkib küsimus, et mida sa öelda tahtsidki või: mida see kõik siin nüüd tähendab? Meie ees oleks justkui toimumas inventuur, ehk, kui üritada seda tähendusevaeseks kulunud võõrsõna omakeelsega asendada, siis võimalus avastamiseks. Kogum üksteisega läbipõimunud kujutisi kaasab vaataja nagu vaikne, sõnatu, kuid seda ilmekama visuaaliga piltjutustus või film.

Selgete põhjuseid ja tagajärgi esitavate seoste puudumine meile näha olevate hetkede ja olukordade vahel lubab tõlgendada neid protsesside jupikesi katkenditena, mis võivad, kuid ei pruugi olla toimunud erinevatel aegadel.

Teate selgelt välja ütlemata jätmine ning mõistatuslikkus, mis sellest tekib, kaasab vaataja loomeprotsessi, tõlgendamisse ja kujutlemisse. Piltide hulk on küllastav, neid on liiga palju, et neid saaks võrdselt värske huvi ja tähelepanuga läbi vaadata. Seigeldes.


RUUMIANALÜÜS

Piltidel esitatud ruum on justkui labürint. Eksimiseks, avastamiseks, avamiseks.
Arvan seda nii sise- kui välisruumi kohta. Kohe seletan.

(Meile näha olev on suletud. Justkui mõni avamata kingitus. Me ei tea, mis seal sees on.)

See suletud ja mõistatuslikuks jääv hoone (millel ma pole veel tuvastanud ühtki ust ega akent) on pigem seal kui siin. Kujutiste korduse põhjal võib arvata, et see jääbki alatiseks sinna, kaugemale, taamale, napilt ettepoole silmapiiri.
See olukord on vaataja jaoks väga väljakutsuv. Justnagu kujund sulgpallimängijast, kes ilmselt kavatseb palli peagi meie suunas tagasi lüüa – autor on selle teele saatnud, kujutis vastab peagi ja seejärel jõuab järg vaataja kätte – või suurest ja sõbralikust koerast, kes tormab rõõmsalt meie poole ja kutsub mängule, mürama. Koer on väga suur, järelikult väga lähedal. Siinsamas.
Mõlemad kujundid katkestavad pildi pindpinevuse. Sealsus muutub siinseks. Me saame sisse, tegevuse ja olukorra keskmesse.

Mudas sonkija on pinna juba läbi torganud, kuid ta tegutseb omaette. Ta on avanud maastiku pinna, ja nagu näeme, tuleb selle alt (rohelise värvikihi tagant) välja pruun aluskiht, mida tinglikult saab nii maastikuhalduse kui ka maalikunsti kontekstides nimetada ühise sõnaga krundiks. Enamasti peitub murukamara all, maapinna sees salapäraselt vesi, mille pinnalt, kui jääda ise väga vaikseks ja lasta sel rahuneda, võib näha enda peegeldust. Võimalik, et see pulgaga tegelane on autori, ja miks mitte ka vaataja, alter ego, ülekandekeha, kes on parasjagu kohtamas iseennast.
Või just kohtas, ning jäämata rahule, joonistab selle üle.
Pole lihtne tuvastada, kas ta on mees või naine ja kui noor ta just on. Seega võib ta olla ükskõik, kes (ükskõik, milline valge inimene) ...kes mängib. Vaatleb, suhtleb materjaliga (muidugi tähistab muda mateeriat kõige algsemal kujul!), katsetab, mõtiskleb ja kavandab.

Pulgaga maas sonkijat ümbritsev ruum on esitatud mõneti justkui tagurpidi perspektiivis. Siitpoolt lähenedes algab see optilisele realismile sarnaselt, kuna lähim, mis paistab üsna suurelt, on tegelikkuses on väikseim: keegi kükitab augu äärel ja songib seal väikese pulgaga, temast kaugemal on too mõistatuslik hoonetekobar ja veel eemal silmapiir. Kuid silmapiiri taga, teispool rohumaa serva, võivad olla nii mäed kui ka majad. Suuremad. Mis teeb esiplaani miniatuuriks, kujutluseks.
Mulle meeldib mõelda, et need seal on tavalised, lahutatud, eristatavad ja otstarbekad majad, juba tooteks, abinõuks, tööriistaks muudetud. Piiritletavad ja piiratud. Kuid see hoonetepundar, mis pildist pilti kordub, on veel/jätkuvalt kujunemas, lõpmatus kestvas olevikus, müüditegelikkuses, loomise- ja (muinas)uneluse ajas.
Ja kohe võib juhtuda midagi olulist, sest sonkija on ühtaegu pliiatsi või pintsliga maalikunstnik, eneseleidja, maailma avastaja ning selle müütiline looja. Ta on ühtaegu siin ja seal, ning meie, kes me kuulume tegelikult teisele poole, sinna kaugele, oleme toodud siia lähedale, loomise protsessi alguse juurde, aega, mil toimus esimene puudutus, pindpinevuse katkestus, mil peegelduse selge kujutis esimest korda rikutud sai. (Vähemasti siin, selles privaatses ja subjektiivses maailmas.)

Autor laseb, lausa kutsub meid oma mälestustesse. Uitama.
Olgu öeldud, et mälestused, milles mäletatakse kujutlusi, on samuti mälestused. Ja nende edasi arendamine, kasvatamine, ei riku õnneks mingeid reegleid.
Erinevalt isiklikest ja selliseks jäävaistki ulmadest, on kunst olemuslikult suhtlev. Autor suhtleb vaatajaga. Ja vaataja autoriga. Või sellega, mis temast maha on jäänud. Minu silmis on see metatasandil kõnealuse teose peamine mõte.

Kokkuvõtteks leian, et selles teoses on filosoofiline ja poeetiline pool märksa tugevam kui teaduslik, ehkki seda võib käsitleda ühe psühholoogilse nähtuse pildilise kirjelduse, illustratsioonina.

Retsensioon Eilve Mangluse magistritööle IGAL POOL MUJAL ON PAREM KUI SIIN

Väljavõte retsensioonist Eilve Mangluse magistritööle "Igal pool mujal on parem kui siin"

/.../


OMA KUNSTPROJEKTI KIRJALIK KAJASTUS

Eilve Mangluse enda kunstprojekti kirjalik kajastus on erakordselt õrn ja poeetiline.
Lühilaused, õigemini pausikohad nende vahel, annavad võimaluse järele mõelda. Iga sõna muutub tähendusrikkaks ja oluliseks, nagu kilogrammikaalult grammikaalule üle minnes. Samuti kordused. Sama sõna või lause korduvad kasutamised, mis häälestavad üle mõtlema, üha sügavamale sisse.

Retsensioon Kertu Tubergi ehtenäitusele LÕPUTU NOVEMBER

Kertu Tubergi ehtenäitus „Lõputu november – une-eelne seisund hinges“

A galerii Seifis 12.11.–7.12.2009

390 x 235 x 165 x 315 cm raudkapp, 45 puidust, paberist, kunstvaigust ja tindist karpi, kärbeste ja õunavarte kujulised hõbeprossid, rohekashall niit, tekst.

[ELURING]

Ehe viitab (oma) haljuse kaudu olemuslikult haljendamisele ja õitsemisele – kevade osale aastaringist, kasvamisele ja tõusule. Näituse nimes sisalduv ajamäärus [november], vastupidiselt, kahanemisele, vähenemisele ja hävimisele, ning selle epiteet [lõputu] lootusetusele – nii peatse pöördepunktile lähenemise kui selle olemasolugi suhtes.

Elurütm jaguneb üldjoontes liikumisteks ja pausideks. Tegususele eelneb ja järgneb tegevusetus. Vaikus – seisak südametuksete, päevade ja tööde vahel – võib olla vaheaeg, hingetõmbepaus: kogumise, kasvamise, kuulatamise, mõtisklemise, unistamise või ümina aeg veidi enne suikumist. Enne talve ja und. Või nende ajal ja asemel. 

[ÕUNAD]

Mõnel päeval on õunu söödud. Küllap need olid maitsvad – ainult varred on järel. Võib-olla olid need noodsamad (Eedeni rohuaia keskel kasvanud puu) viljad, mis põhjustasid iha, häbi ning, eraldades inimkonna Paradiisist, ka surelikkuse.

Häbi põhjuseks on enamasti süütunne. Keelatud tegude ja soovide varjamise vajaduse põhjustab soov ümbrusega harmoneeruda. Sedakaudu võiks õunavarsi mõista patu ilmsikstuleku sümbolina. Kuid kui avardada hea ja kurja tundmise puu vilja maitsmise tähendus proovimise ja katsetamiseni üldiselt, tähistaks see kujund katse ja eksituse meetodi kasutuselevõttu kehtiva korra pimesi tunnustamise asemel, põhjuste ja tagajärgede toime käivitumist ning nendest teadlikuks ja vastutavaks saamist.

Moosese sõnutsi ütles madu Evale hea ja kurja tundmise puu vilja pakkudes, et selle maitsmine muudab inimese jumala sarnaseks (1). Ja tal võis mõneti õiguski olla – uurimise, proovimise ja järeldamise kaudu võib ajapikku jõuda uuritava tundmise, mõistmise ja valdamiseni.

Varre vaatlemine osutab sellele, et joovastus on möödas, säilitamine selles peituva tähenduse väärtustamisele.

Seemne jaoks on vili kaitsekiht ja kõige toimetulekuks vajaliku allikas, umbes nagu üsk või viljaka aiaga kodu. Kui õun tähistaks vaid naudingut, oleks üksildane õunavars elu paratamatu otsasaamise märk. Kuid seeme võib juba mullas ootel või võrsumas olla ja vars mälestuseks alles nagu nabanöör.

Elu vars, pomiseb lammaste lugeja.

[KÄRBSED]

Mõnes karbis on kärbes. Liikuv, lendav ja tähelepanelik. Sajasilmne.

Karpidesse paigutatud kärbsed võiksid seostuda eelkõige teadusliku kogumisega. Kuid need paistavad viibivat sängis.

Kuna kärbsed levitavad haigusi ja nende vastsed toituvad kõdunevast lihast, seostuvad nad enamasti lagunemise ja surmaga. Siin, (lõputu) kooljakuu kontekstis, võivad karpidesse paigutatud kärbsed tähistada aja (ehk protsesside) seiskumist. – Kas see on hoo vähenemine pärast töö lõppu (läbikulunud tiibade kasutuks muutumist) ja vaba langemise kiirendust? Või pidurdamine enne järsku kurvi, millena pööripäev lennult paista võib? Kas hävingu ja kadumise katkemisele järgneb alati paranemine, kasv ja areng?

[PLEKID]

Mõnes karbis on mustad laigud. Võimalik, et sealt ollakse just lahkunud. Need, mis näha on, võivad olla nii põrmu huumuseks muutunud pudemed kui ka sellesama muda poole teel olevad eosed. Kärbsemust või pori.

[UNELAUL] 

Galeriiruumiks oleva raudse turvakapi uksepiidale on üles pandud lammaste lugemise jada, nimekiri, milles lambad kipuvad segi minema õunte, nende varte, kärbeste ja üldise hämarusega.

Meeli puhastavate meditatsioonitehnikate hulgas on keskendumisharjutusi, mille käigus püütakse tähelepanu hoida pidevalt samal objektil. Kõigil teistel meeldetulevail ja uitvele hargnevail mõtteil lastakse oma teed minna. Sellise meeleharjutuse tulemuseks on oskus püsida – teemas, seisundis või lihtsalt teadvel, ärkvel, erksana.

Unelaulu lõpuks leitakse lambad taas üles.

(Minu Muhu vanaema oleks sel puhul kasutanud väljendit „leitakse kätte“. Milline kaugus avaldub selles ammuses, justkui elektrieelses pimeduses kobamisi otsimisele viitavas kujundis!)

Laul kaigub vaikselt hämarusse. Varjule kogutud viljad aitavad ööd ja talve üle elada. Eks lambadki.

Võimalik, et lammaste lugemine ja nende arvukuse kujutlemine enne ööd ja talve on mõne viljakuse ja külluse rituaali kauge kaja. Tallele panemise väljendki võib tuleneda lambale antava kaudu endile rikkuse kasvatamisest. Või – millisest tallest on jutt? Ja millisest rikkusest? Johannese ilmutuse järgi oli tall inimese ja jumala vastastikuste andide võrdkuju, tähistades ka Kristust.[2] Ka patuoina kujund võib olla alguse saanud samast nähtusest – balti algupäraga sõna „oinas“ tähistab mitmes keeles lisaks oinale ka jäära, utte ja talle.

Kõige lihtsam on lammaste lugemist seostada siiski karjakasvatajate kombega lambad ööseks lauta või aedikusse ajada, kuna nii oli turvalisem. Seega, igaõhtune karja ülelugemine võis olla mitte ainult poeetiline kujund, vaid ka igaõhtune möödapääsmatult vajalik tegevus, milleta poleks süda rahule jäänud ega uni tulnud.

[KÄRBESTE JUMALAD]

Vana Testamendi Kuningate raamatus nimetatakse Baal-Zeboubi (e.k Baal-Sebub) [3], otsetõlkes kärbeste jumalat [4]. Accaroni või Ekroni linna kuningas Ahasja (Ochozias või Ahaziah) hüüab teda surmahädas appi. Juutide Issand paneb seda väga pahaks, sest tema arvates on tegemist kohaliku vähetähtsa jumalusega. Lugu lõpeb sellega, et Issand sekkub ja laseb sel Ekroni kuningal surra.

Uue Testamendi evangeeliumides kasutab Jeesus kärbeste jumala nimele kõlaliselt väga sarnast nime Baal Zeboul (e. k. Peltsebul) [5], mis otsetõlkes tähendab suure hoone jumalat [6]. Viimane on omakorda väga sarnane sõnaühendile, mille tähendus eesti keeles oleks templijumal, kelleks nimetati Jahvet [7]. Jeesus kasutab seda nime kurivaimu tähenduses. Sealt on selle kujundi üle võtnud ka William Golding. [8]

Robert Charles Branden arvab, et mõni Kuningate raamatu ümberkirjutaja tegi sihiliku kirjavea, et Kaananimaa paganaid halvustada. [9] Kuid võib ka olla, et too ammune ümberkirjutaja soovis selle rikke abil juhtida lugejate tähelepanu judaismi ja kristluse ühtsele algusele ja nende lõhenemise (võimaliku) põhjuse absurdsusele. Sest tema kaasaegsed lugejad pidid ju ometi kõlalisi sarnasusi märkama.

Veel on võimalik, et kärbeste seos käsitamatu kurjusega on põlistunud kristlikku kultuuriruumi Moosese kirjeldatud egiptuse nuhtluste tõttu, millega juutide jumal väidetavasti egiptlasi oma äravalitud rahva vangis hoidmise eest karistas. Nende (nuhtluste) hulka kuulusid muude õuduste hulgas sääskede ja parmude rünnakud. [10]

Kuid see seos kärbestega pole Vana-Egiptuse kultuuris ainus. Ehete entsüklopeedia autori Harold Newmani andmetel kasutati kärbsekujulisi kullatud ripatseid Egiptuse uue riigi ajal sõjaväeliste aumärkidena. Hiljem olevat neid jagatud ka õukondlastele ja veel hiljem kandnud neid naisedki. Newman oletab, et kärbsekujulisi ehteid kasutati ka talismanina, kuid ei täpsusta, mille eest need kandjat kaitsesid. [11]

Millisel põhjusel võisid egiptlased kärbse talismaniks valida? Kas kaitseks mõne järgmise käsitamatu rünnaku vastu?

Millisel põhjusel kannaksin mina oma rinnal kärbest?

Kärbes pole ei mesilane ega parm [12]. Kuid kui ta ongi materiaalses mõttes kõige kasutum koduloom, võib ta kindlasti kanda muid tähendusi. Inimese ja kärbse suhte puhul on vist enamasti tegemist esimese sooviga teisest vabaneda. Ja mõnikord võrreldakse inimest, kes teist millegagi tüütab, kärbsega. Tüütava eemalepeletamise vastand oleks vist sallimine.

Kui kärbestel oleks olemas kaitsja, siis kas tema suhe neisse võiks olla võrreldav jumala ja inimeste suhtega – juhul, kui selline üldse eksisteerib? Vaevalt, et meid talle kuidagipidi vaja oleks. Ja kõik meie palved võiksid talle kosta üsna ühtlase suminana.

Juhul, kui heebrea lugu nuhtlustest ei vasta(ks) tõele, siis kas kärbsekujulisi ripatseid võidi kanda hoopis armulikkuse ja halastuse märgiks, st nende suhtumiste meeles hoidmiseks? Ka sõjaväes – või just sõjaväes?

Katoliiklikus traditsioonis on kärbeste kaitsja olemas. Selleks (või täpsemalt, kärbeste abil kaitsjaks) peetakse püha Arcisust või Narcisust, levinumas vormis Narkissost, kes elas 300. aasta paiku Kataloonias Girona linnas ja on mõnede allikate teatel sinna maetud [13]. Vähemalt kolmel korral, kui prantslased linna ründasid, olevat tema hauast väljunud suuremat sorti parv kärbseid ja ründajad minema ajanud. Seega, kärbes on kristlusega seonduvais lugudes leidnud veelkordselt kasutust sõjalise jõuna.

Narkissose nimes peituv seos eneseimetlusega on ehte kontekstis kahtlemata kummastav, kuid tõenäoliselt juhuslik.

Eelnevast võib vist järeldada, et kärbsekujulisi ehteid võidi kanda tõrjemaagilise vahendina enda kaitseks.  Kaunistava asemel on ehtele läbi ajaloo omistatud kaitsvat toimet. Mõneti polegi need omadused teineteisest kuigi kauged, kuna ilu võib nooruse, õitsengu ja tervise kontekstis seostada eluga selle külluslikus vormis, Uku Masingu termini kohaselt elusamusega.

Ja siit edasi mõeldes: kuna millegi valdamine võiks ideaalis sisaldada nii selle teadlikku kasutamist, kui ka mitte kasutamist, võis kärbse kujundi seos surmaga ulatuda ka kaitseni surma vastu [14].

[KEST]

Sõna kestmine tuleneb arvatavasti kesta sees, katte varjus kaitstuna olekust. Kõik need väikesed asjad seal toas, turvakapis ja karbikestes on varjul, oodates vaikselt ja liikumatult oma aega. Nukkumas, unes.

Putukajalad ja õunavarred seob otseses mõttes ühte veripunasele elulõngale vastanduvalt rohekashall niit. Karbid on sellele lükitud nagu palvehelmed, iga helmes tähistamas üht palvet – appihüüdu, tänuavaldust. Pöördumist, mis mõnikord meelest läheb.

Iga karp ümbritseb oma sisu kaitsvalt nagu õnnistus.

Mõne jala ümber on niit keerdus. Ju nad liigutavad unes. 

Karbid on loetud ja nummerdatud. Esimene kannab märget  „1. s. p.“, mis tähistab kuu esimese ja nädala seitsmenda päeva ühtimist. Kood väldib töö- ja puhkeaegade eristumist.

Loendaja ajaarvestuse kuu – algselt öid valgustava taevakeha kasvu ja kahanemise tsüklit tähistav ajaühik – on vähemalt kolmandiku võrra Gregoriuse määratletust pikem. Võib-olla katsid pilved mõnel olulisel hetkel taeva ning uue kuu loomine jäi märkamata. Pilved, muud mõtted või uni.

Lootusetult tõlgendades võiksid karbid sisaldada mälestuskilde või unistusi lendamisest – lõputu hilissügisena näivas ajas. Kogum tähistaks kestvat igatsust ja kaudsemalt ilmajäetust. Või natuke lootusrikkamalt: ilma jäetust, seega iga.

Pärast neljakümne viiendat karpi ripub niidiots tühjalt. Võib-olla on see olnud kokku seotud ja ust avades katkenud, kuid võib-olla on kogu(ne)mine alles teoksil. 

Niidi katkestus on mõneti nagu eluringi määramatu varjatud osa enne uue pöörde jaoks hoo võtmist, nagu kuu loomise aegne pimedus. Uksel seistes, sisse astununa, ei näe me oma selja taha. Ühte maailma ei paista teine.

Need maailmad võivad olla esitatud ka vastupidiselt – see, mida me seifiust avades näeme, võib olla eluringi varjatud osa. See, mis jääb surma ja sünni vahele. Või sügise ja kevade.

Kui niidiotsast tõmmata, pudenevad helmed laiali. Võib-olla kukuvad põrmu, võib-olla tõusevad lendu.

[Praegu, hilisnovembris, hoiab see niit neid seal kapis ja karpides kinni. Tegevus(etuse)liin või jutulõng.]

[RÄMPS VÕI RELIIKVIA]

Egiptlaste ehete pind oli kaetud kullaga ja sees oli kõdu, arvatavasti surnukeha. (Seega olid need ripatsid midagi muumia sarnast.) Tubergi ehted on jäljendid, lateksi abil hõbedast valatud vormid.

Jumal teab, kuhu kärbsed kadusid või mis neist sai. Surimaske saab võtta elavateltki. Jäljend pole ehe.

On ehe, pole ehe.

Ehe või plekk, rämps või reliikvia, lammas, pori või kärbes.

[PS]

Kogu eelneva püüdluse kärbseid ellu äratada ja neid süüst puhastada võib pidada õigustühiseks, kuna installatsiooni autori Kertu Tubergi sõnul [15] olid tema inspiratsiooniallikateks või idee lähtepunktideks elamused varahommikuti kirjade kandmisest, (kirjalik) mõttevahetus ühe unetu pensionäriga sel ajal (kui too kirjutas talle kui kirjakandjale, olles teda mõnd aega jälginud), ja Emil Ciorani kõdunemise teooria [16].

Ciorani järgi on inimene elutahte külge kinni jäänud (nagu kärbes liimile) ning sellelt pinnalt võiks arvata, et installatsioon Seifis kujutab kinni püütud, karpidesse kruvitud ja raudukse taha varjatud kärbseid, tähistamas lõpmatu hulga päevade jooksul sündinud või neis pesitsenud kurjust ja tüli, ...ning õunavarsi, tähistamas kasutatud lõbusid, mis on praeguseks otsas ja millel pole enam mingit mõtet. Kõikide nende üsna sarnasena korduvate vormide salvestumine (mällu või arhiivi) võtaks justkui kõikidelt järgnevailt päevadelt ja sündmustelt juba ette ära nende võimalused erakordsuseks.

Kaldun arvama, et Cioran esitas oma loo negatiivse näitena ja väljapääsmatuse võtmes, justkui sõlminuna Tubergi installatsiooni niidiotsad kokku ning jättes ajajoon-jutulõngale pikitud kärbestest kee (nagu Vana-India sünni ja surma jumalanna Kali pealuudest kee) lõputult keerlema. Kuid see oli mõistagi retoorika, väljakutse mõistmisele ja inventuurile. Tuberg teeb Ciorani mõtted nähtavaks, jättes niidiotsad siiski lahku.

Tegemist ei ole muuseumiga, mille koostist tuleks tingimata säilitada. Tuberg avab ukse ja tuulutab.   

---

[1] „...aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks,tundes head ja kurja.“ – I Ms 3:5. 

[2] lm 5-8, 14, 19.
[3] 2Kn 1:2-3, 6, 16.
[4] "On the basis zebub, ‘flies’, the name of the god was interpreted as ‘Lord of the flies’; it was assumed that he was a god who could cause or cure diseases.", Herrmann, "Baal Zebub", in Toorn, K. v. d., Becking, B., & Horst, P. W. v. d. (1999). Dictionary of deities and demons in the Bible DDD (2nd extensively rev. ed.) (154). Leiden; Boston; Grand Rapids, Mich.: Brill; Eerdmans. – Viidatud: Beelzebub. Ingl k Vikipeedia.
[5] Mt 12:24-29; Mk 3:22-26; Lk 11:15-22. Matteuse järgi nimetasid variserid teda ka kurjade vaimude ülemaks.
[6] Edwards, James R. The Gospel according to Mark. The Pillar New Testament commentary. Michigan, Cambridge : Wm. B. Eerdmans Publishing Co., 2002, lk. 120-122.
Vt ka: "It is not as probable that b‘l zbl, which can mean “lord of the (heavenly) dwelling” in Ugaritic, was changed to b‘l zbb to make the divine name an opprobrius epithet. The reading Beelzebul in Mt. 10:25 would then reflect the right form of the name, a wordplay on “master of the house” (Gk oikodespótēs).", McIntosh, "Baal-Zebub", in Bromiley, G. W. (1988; 2002). Vol. 1: The International Standard Bible Encyclopedia, Revised (381). Wm. B. Eerdmans. – Viidatud: Beelzebub. Ingl k Vikipeedia.
Ja :"In contemporary Semitic speech it may have been understood as ‘the master of the house’; if so, this phrase could be used in a double sense in Mt. 10:25b.", Bruce, "Baal-Zebub, Beelzebul", in Wood, D. R. W., & Marshall, I. H. (1996). New Bible dictionary (3rd ed.) (108). Leicester, England; Downers Grove, Ill.: InterVarsity Press. – Samas.
[7] Samas.
[8] Golding, William. Kärbeste jumal. Tallinn: Eesti Raamat, 1989. (Ingl k 1954.)
[9] Branden, Robert Charles. Satanic conflict and the plot of Matthew. – Studies in biblical literature; vol 89. Peter Lang, 2006, lk. 57-69.
[10] 2Ms 7:14-12:30.
[11] Newman, Harold. An illustrated dictionary of jewelry. Thames & Hudson, 1999, lk 129.
[12] Ainult üksikud liigid hammustavad. – Ehkki näiteks need, keda ma linnalapsena olen seni parmudeks nimetanud, on loodusteadlaste poolt ristitud hallideks kärbesteks. Päris parmud on neist märksa suuremad ja hammustavad veel valusamini.
[13] Püha Arcisus, Narcisus või Narkissos, 300. aasta paiku Kataloonias, Girona linnas elanud pühak. Tema hauast välja tulnud kärbsed olevat kaitsnud Girona linna mitmel korral (katalaanikeelne Vikipeedia nimetab 1285, 1653 ja 1808) prantsuse vallutajate eest. – Narcissus von Gerona, Sant Narcís, Narciso de Gerona (Gerona Narcissus). Saksa-, hispaania- ja katalaanikeelne Vikipeedia, vaadatud 2.12.2013.
[14] Vt viidet 4.
[15] Tuberg, Kertu. Eravestlus autoriga novembris 2010.
[16] Cioran, Emil. Lagunemise lühikursus. Tallinn: Vagabund, 2002.

JUHUSLIKUD LAVAD Anneli Porri kureeritud näitusel KUS LÕPED SINA, ALGAN MINA

28. september - 20. oktoober 2013

Tartu Kunstimajas on uus versioon minu 1996. a fotoinstallatsioonist "Juhuslikud lavad".
http://www.fotokuu.ee/2013/koguprogramm/kuslopedsina/

Ülespaneku fotod väljendavad lähtepunktiks või komaks (edasijuhatajaks, teenäitajaks) olnud Tarkovski Stalkerist inspireeritud visuaali ehk kõige paremini.

ISIKNÄITUS: EMAPUU Moksis

24. juuli - 29. september 2013

Näitus käsitleb puu, paadi, maja, linnu ja inimkeha seoseid arhetüübi tasandil.

ÜHISNÄITUS: OMAELULOOLISUS: KES MA OLEN? Tartus, galeriis Noorus / AUTOBIOGRAPHY: WHO AM I? At gallery Noorus, Tartu

Kristina Kivirand:

Teisipäeval, 6. detsembril avati Tartu Kõrgema Kunstikooli galeriis
Noorus näitus "Omaeluloolisus: Kes ma olen?"

Näituse uurimisobjektiks on oma elu looks kirjutamine. Seda ülesannet täites kerkivad esile erinevad, huvitavad, edasiviivad küsimused, kuid peamiseks on ja jääb: kes ma olen?

Elulookirjutus (inglise keeles: life writing studies) on praktika, mis mängib suurt ja olulist rolli kultuuri toimimismehhanismina. Kirjutatud ehk fikseeritud tekst on meedium, mõistmaks maailmas toimuvat ja toimivat.
Tekstiks võib olla nii kirjatähtede formaat, kui ka visuaal: video, foto või heli. Tekst on kui keha, (kes) mis suhtleb mänglevalt, jutustavalt või hoopiski ilma sõnadeta.
Olen elu-uurija. Elu kui selle protsessi eksploratsiooni avastaja ja kinnipüüdja. Külmutatud mälestushetked (i.k. frozen memories) on võtnud omale uue elu - siin, galerii pinnal, seinal - kirjas, pildis, - ütleb näituse kuraator Kristina Kivirand näitust iseloomustades.

Näitusel osalevad kunstnikud: Inge Baauw, Margot Kask, Kristina Kivirand, Veiko Klemmer, Paavo Käämbre, Wim Lamboo, Kristina Viin ja Nina Potrykis.
Kuraator on Kristina Kivirand.

Loovala kunstnike GRUPINÄITUS KÜLLUS Võru Linnagaleriis

„Küllus“ on Tallinnas, Rotermanni kvartalis Loovalal ühist ateljeepinda jagavate kunstnike grupinäituse projekt.

/ PERSONAL EXHIBITION: COVERS at Hobusepea Gallery

October 21 - 31, 2011

Hobusepea 2, Tallinn

According to the artist, current exhibition studies the semantic territories included in the concepts of cover and refuge, considering both the dimensions of bodies and buildings. While approaching the subject in a personal, phenomenological and poetic way, Margot Kask is focusing on the primary functions of covers – that is to cover, conceal and hold something, whether aiming at the act of separation or connection. The artist is analyzing the archetypical surroundings – the corpus (Latin for „body“) - connecting the body, clothing and buildings, as well as the allusions and references to one's personal and social space.

ISIKNÄITUS: KATTED Hobusepea galeriis

Näitus käsitleb autori sõnul katte ja varjupaiga hõlmatavaid tähendusruume, nii keha kui hoone mõõtmeis. Lähenedes valitud teemale isiklikult, fenomenoloogiliselt ja poeetiliselt, keskendub Margot Kask katte esmasele, nii eraldamiseks kui ühendamiseks vajalikule katvale, varjavale ja hoidvale toimele. Analüüsides keha, rõivast ja maja ühendavat arhetüüpilist ümbrist – korpust (lad. corpus) ja selles leiduvaid algeid ja viiteid nii isiklikule ehk oma- kui ka suhteruumile.

KURAATORITÖÖ: Kaamerapõhise kunsti näitus ASJAD, RUUM, SEISUNDID Tartus Y galeriis

2. - 22. november 2009

Tartus Y Galeriis on avatud Margot Kase ja Krista Mölderi kureeritud ASJAD, RUUM JA SEISUNDID.

Näitusel esinevad fotode ja videotega kunstnikud Helen Hagenbuch (AUS), Katrin Kosenkranius, Paul Kuimet, Mari Lipp, Liina Lõõbas, Olga Logvina, Egon Metusala, Jarmo Nagel, Hanna Piksarv, Ragne Uutsalu, Jan Väster, Julia Wolff (DE). 

ÜHISNÄITUS: TLÜ kunstiosakonna õppejõudude näitus TLÜ Mare majas

1. - 30.4.2008

TLÜ Mare majas toimub TLÜ Kunstikuu raames TLÜ kunstiosakonna õppejõudude näitus. Osalevad Kai Kaljo, Linda Elken, Margot Kask, Orest Kormašov, Renee Aua, Sofi Arshas ja Tiiu Kirsipuu.  

ISIKNÄITUS: INSTANT XMAS / KODU Ungari Instituudi galeriis

6. - 28. märts 2008

TÍMEA ANITA ORAVECZ on sündinud 1975. aastal Budapestis ning õppinud skulptuuri erialal Viini Tarbekunstiülikoolis, Granadas ja Veneetsia Kunstiakadeemias, mille ta lõpetas möödunud aastal. Oma töödes kritiseerib ta tarbimis-ühiskonna ilminguid ning provotseerib kaasa mõtlema ühiskondlikes küsimustes.
„Minu tegevus kunstnikuna on teatud mõttes ellujäämisepraktika. Mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid võitluses elamise uute väljavaadete ja vormide eest. Näitusel eksponeeritud pakid ja mobiilne maja muudavad eluaseme ja kodu tähendust. Reisid ja nomaadlik eluviis on mõjutanud minu töömeetodit ning muutunud selle olemuslikuks osaks. Minu töid on ühelt poolt inspireerinud see keskkond, kus nad on loodud, kuid samal ajal on nad tihedas seoses mu kasvukontekstiga: Budapesti sotsrealism ja vana paneelmaja esindavad minu enda päritolu ja kodukohta.”

Eesti kunstniku MARGOT KASE graafiliste lehtede seeria "Kodu" käsitleb sisemise ja välise ruumi ühtsust, kasutades selleks keha, rõiva, kuuse, püstkoja ja maja omavahelisi seoseid.

Näitust saab külastada 28. märtsini.

Ungari Instituut on avatud E-N 10-17, R 10-15, unginst.org.ee
http://www.fennougria.ee/index.php?id=13388

KURAATORITÖÖ: Fotoprojekt KUNSTNIK KAARDIL Tartus Y galeriis ja Rael Artel Gallery Non-Profit Project Space'is

1. - 12. november
Y galerii

1. - 30. november
Rael Artel Gallery Non-Profit Project Space

Osalevad Reio Aare, Tõnis Arjus, Andrus Kaurson, Helina Kõrm, Krista Mölder, Taavi Piibemann, Taavi Suits, Kristjan-Jaak Tammsaar, Reimo Võsa-Tangsoo, Riikka Tauriainen, Anu Vahtra, Ivar Veermäe, Raul Viitung.
Kuraator Margot Kask.

"Kunstnik kaardil" on maastiku mälu ja territooriumi tähendusvälju uuriv projekt, mis kritiseerib ja hindab ümber paikaloksunud maastikunägemise harjumusi.

ÜHISNÄITUS: TEADVUSE RUUMID. RAAMATUKOGU grupinäitusel KOHATUD Tartu Kunstimajas ja Vaal galeriis

2. - 20.8.2006

Tartu Kunstimaja I korruse väike galerii

21.11 - 8.12.2006

Vaal galerii, Tallinn

ÜHISNÄITUS: Eha Komissarovi kuraatorinäitus KODU, KALLIS KODU Roteranni Soolalaos

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7407:kodu-kallis-kodu&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3045
http://naistekas.delfi.ee/archive/kodu-kallis-kodu.d?id=9277615