„Küllus“ on Tallinnas, Rotermanni kvartalis Loovalal ühist ateljeepinda jagavate kunstnike grupinäituse projekt.
Näitus toimub Võru Linnagaleriis 21. novembrist 16. detsembrini.
Osalevad Ines Erlemann, Kaupo Holmberg, Kadri Kangilaski, Stina Kasemägi, Margot Kask, Kaija Kesa, Tarvi Laamann, Mari-Liis Laanemaa, Külli Laikre, Kadi Pajupuu, Marilyn Piirsalu, Lembe Ruben, Leho Rubis, Anneli Säre, Alide Zvorovski, Helen Tago-Mullaste, Stina Valgma ja Eveli Varik.
Rohkem teavet:
Näitusevaated:
Fotod: Andrus Raag
Küllus seostub enamasti viljade rohkusega. Vilju võib kogeda nii anni kui saagina, kuid ka tegude tulemusena. Saak on saadu, and antu. Need mõisted osutavad heldele kinkimisele, edasi andmisele, osa saamisele, jagamisele ja jagumisele. Rohkus on paljusus – rikkalikkus, mitmekesisus.
Vili on seemne kasvu soodustamiseks, ande ja saaki mõistetakse kasulike, kasvatavatena. Sõna „kasu“ tuleneb kasvamisest ja kogu(ne)misest. „Kasutamine“ tähistab kogutu käigus, liikumises, voolavuses hoidmist ning „ära kasutamine“ lõpuni kasutamist, mille käigus kasutatav muutub või kaob.
Kuid küllusel on ka teine külg. Võimalusterohkusesse võib eksida. Soovide täitumisele järgnev rahulolu on ajutine, enamasti tuleb isu pärast tagasi. Öeldakse, et süües see koguni kasvab. Liialdamisele järgneb vastumeelsus, mida nimetatakse mõnikord küllastumiseks.
Toidu seedimiseks on vaja vett ja aega. Saaki ja ande, kogutavat ja kaotatavat tuleb hoida tasakaalus. Kui millegi kohta öeldakse, et „seda on küllalt“ või „sellest on küll“, tähendab see, et sellest piisab. Väljend „millestki on küllalt“ tähistab ülemäärasust.
Füüsilise keha vajaduste täitmisel on kindlasti ka alampiir. Söögikordade vahel tuleb vahet pidada, kuid lõpmatult ei saa nälgida.
Füüsikas nimetatakse küllastumiseks protsessi, mille käigus mingi keemilise aine vabalt hõljuvad osakesed tihenevad kuni ühinemiseni ja moodustavad teistest ainetest eraldunud massi. Näiteks, õhus hõljub mitme aine osakesi segamini, veeauru tihenedes kogunevad sellest piisad. Niiske õhu sisse hingamisest janu kustutamiseks ei piisa, kuid vett saab juua.
Piisa ilmumine või näida imena, nagu ka kadumine. Vihm on viljastavuse sümbol. Vesi lahustab mullas peituvad ained ja paneb need liikuma. Taimed imevad selle lahuse endasse, kõrgemale. Raskust, maa külgetõmmet eirates ülespoole kasvamine ongi ime.
Küllastumine väljendub ka lahuse tihenemises tahkuseni, näiteks soola- või suhkrulahuse tihenemises määrani, milles tekivad kristallid. Kristallid on puhtad, aineliselt ühtsed, ainulised. Kristalle ei saa juua, söömisel kuiv aine ei omastu. Puhas, ainuline ja liikumatu on elutu. Elus aine koosneb enamjaolt veest ja elu on nagu vesi – liikumises, mitmekesisuses (mitmetisuses), segunemises, kooslustes.
Eluks sobib ainult parajus – piiratud vahemik tiheda ja hõreda vahel.
*
Vili ümbritseb, kaitseb ja toidab seemet nagu ema loodet. Vilja eesmärgiks on muutuda huumuseks, pakkudes taimele tema seemnest tärkamise ajaks külluslikku toitu. Kõdunemine kaitseb seemet hukkumise – külma (kõdunemine tekitab soojust) ja ärasöömise eest (kõdunev vili pole isuäratav). Murdes vilja, katkestame külluse (eluenergia, aine) loomuliku teekonna ja tarbime seda ise. Kuid see katkestus pole lõplik – toit osaleb ainevahetuses ja väljub kehast muutunud kujul taas. Midagi ei kao, vaid laguneb ja võtab uusi vorme. Võibolla küllastub.
Mõnele seemnele sobib seeditud vili sama hästi, mõnele ei sobi. Suure osa väljaheitest moodustavad surnud keharakud. Viljast tekkiva huumuse koostis on pisut erinev, hõredam. Võibolla polegi juhus, et rikastamine ja rikkumine on kõlaliselt lähedased. Lagunemine on hõrenemine, parajuseni jõudmiseks peab see saama lõpuni toimuda.
Lagunemine ja lahustumine kergendavad ja vabastavad nagu uni ja puhkus.
Kultuuriprotsessid toimuvad mõneti sarnaselt – paremini läbimõeldud, läbitöötatud väljendus on rikkalikum, rikastavam. Kuid mõnd, juba terviklikku, täiuslikku kultuuriväljendust, nagu pärimuskultuuri tavandid ja rituaalid, ei või muuta, kuna see kaotaks nende olemuse, sisu ja toime. Võimalik, et seda kadu saaks võrrelda luu ja lihata seemne, näiteks tera või pähkli söömisel seda tabava hävimisega.
Uue loomiseks tuleb eelnev unustada ja kõrvale jätta või põhjalikult läbi töödelda. Mahapudenenud seeme võib aja jooksul kasvama minna, kõrvalejäetud idee märkamatult täiustuda. Taime kasvamiseks kulub lisaks valgusele, veele ja mullale paratamatu hulk aega, idee arendamiseks läheb vaja mõtteselgust, tahet ja tegu. Protsess, mida mõõdame taime puhul ajana, väljendub idee puhul teostuse intensiivsusena. Küllus on nagu viljakas pind, üksnes võimalus.
*
Laps kasvab seemnest emaüsas, kuni sealt väljub. Arvatavasti ümbritses loodus esimest inimest samamoodi. Tänapäeval tarbime suures osas üksteise töödeldut, arendatut ja vahendatut - vahel vähendatut, vahel täiendatut. Võibolla sooviksime ammutada otse allikast, kuid kõik ei mahu selle lähedale ära.
Ühendus-, salvestus- ja paljundusvahendite abil saame lugeda, vaadata ja kuulata korduvalt. Vaimutoit ja vaimne ruum kasvavad kasutades, materiaalsed ressursid on piiratud.
Liikide väljasuremise kõige tüüpilisem põhjus on ressursside ammendumine. Mahatma Gandhi järgi on maailmas kõike küllalt: „The world has enough for everyone’s need, but not for everyone’s greed.“ Kuidas eristada vajadusi tarbimisharjumustest?
Kui küllus on vabade ressursside, see tähendab, võimaluste, paljusus, siis kuidas leida taastumiseks – läbi seedimiseks, kõdundamiseks, lahustamiseks, lõpuni kasutamiseks, mõtisklemiseks ja selgusele jõudmiseks – vajalikku aega ja ruumi?
Doris Kareva on kirjutanud: „Oleme vaesed, kui keskendume oma keha (enamasti kujutletud) vajadustele – ja rikkad, kui söandame lubada endale seda, mida tõeliselt ihaldame; kui oleme valmis ja väärsed seda vastu võtma – sest imelikul kombel on ja saab see alati olla ainus kingitus.“
Kui meil oleksid piiramatud ressursid, kuidas neid siis kasutaksime? Millele me panustaksime? Mida toetaksime, et seda kasvatada?
*
Puuduste ja vajadusteta, külluslikus olukorras saaks iga and olla annetus, eeldamata mõnd kasulikku tagasiteenet, tasu.
Teadmine, et kõike vajalikku on kogu aeg ja kõikjal piisavalt, küllalt ja saadaval, võimaldaks maailma ja olukordi usaldada. Kuid kõike ei saa ette näha, kõiges ei saa kindel olla. Mida saaksime teha, et igal hetkel kogeda, mõista, aru saada? Vaadelda, kuulatada, nuusutada, maitsta... kui mitte tervet maailma, siis vähemalt selle väiksemat koopiat – südant.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar