Väljavõte retsensioonist Nele Raadi kohaspetsiifilisele installatsioonile Uue Maailma seltsimaja raamatukogus "Kapsad"
Nele Raadi installatsioon klaasist, seestpoolt valgust kiirgavatest
raamatukujulistest plokkidest tõeliste raamatute vahel riiulis on minu jaoks
erakordselt veetlev. Esimene põhjus on raamatu kasutamine kujundlikul tasandil kauni,
salapärase ja väärtusliku tähenduses. See juhib tähelepanu iga siia
kogutud tekstiteose väärtusele kunstiteosena. Teine on materjali kontrast – paberi ja klaasi vastanduse kaudu teemat
avardav suhe mateeria tasandil.
Kõigepealt kujundlikust tasandist.
Raamatu ja lambi suhet ei pea kaugelt otsima. Teadmisi on tihti seostatud
ülekantud tähenduses valgusega, mille paistel näeme kaugemale. Täpsemalt, suudame
üleüldse üht nähtust teisest eristada ning nende vahel orienteeruda.
Sõnade vahel peab olema tühikuid, et oleks võimalik üht teisest
eristada. Lausete vahele pannakse samal põhjusel punkte ja taandridu. Et jääks aega kogutut salvestada, järele mõelda,
mõista. Tähemärkide taha ja ridade vahele jõuda. Siin on klaasist helendavad raamatud justkui
meditatsiooni objektid, justkui vaade aknast välja, puhkevatele pungadele või
tähistaevasse, mis annab ruumi.
ALLIKAS
Nele rääkis mulle siin eile, et ta leidis idee selle teose jaoks oma
kodus raamaturiiuli ees, kui märkas päikesekiirt langemas teiste köidete vahel
asuva Koraani seljale.
Raamatuid on üldiselt tõlgendatud valgustuslikeks, kuid pühakirju
kirjeldatud ja kujundatud valgust kiirgavaina. Euroopas, kristluse kontekstis,
nimetati (alguses musta teksti vahel punasega) kaunistatud käsikirju
helendavaiks (ingliskeelne termin on illuminated
manuscripts).
Koraan, mille mina endale enne eesti keeles ilmunud tõlget soetasin,
sisaldab faksiimile lehekülgi Hamid al-Amidi araabiakeelsest käsikirjast, mille
kirjutamise aega ma ei tea, kuid mille esmatrükk tehti Türgi valitsuse
tellimusel alles mu sünniaastal. Selles on kõikjal teksti vahel ümarad märgid,
mis paistavad justnagu väikesed päikesed. Või taevatähed kirjatähtede vahel. Nii
palju kui ma inglise ja araabia keelseid tekste omavahel võrreldes aru saan,
tähistavad need ümmargused märgid mõttepause, mida meie tähistame taandreaga.
Teksti ja tühiku tasandini lihtsustatuna on tegemist tühikuga. Pausi ja
järele mõtlemise suhe mõtete klaarimise või selgindamisega on üldiselt teada. Selle
kaudu pääseb ridade vahel varjul olevani. Teksti taha. Ideeni.
ABSTRAKTSIOON
Kujundlikul tasandil kannab siin helendav, läbipaistev, üsna
neutraalset tooni klaas need tähendused väga hästi välja. Et klaasist raamatud
pole lahendatud kuigi realistliku vormikeelega, taaskasutatud aknaklaasi kihid
on jätkuvalt eristatavad, toetab seda mõtet.
AKEN
Klaasi kui materjali seos aknaga ilmneb juba läbipaistvuse kaudu.
Üldistatumalt võib seda mõtestada kui vahendajat. Või täpsemalt, vahetut
vahendit.
ÜKSIKASJALIKKUS JA KONTEKST
Lisaks tollele inspireerivale valgusele, mis võiks kirgastada, on
sellel teosel teine, üksikasjalikum tähendus.
Mõnede klaasraamatute selgadele on kleebitud viited konkreetsetele
tekstidele, mis autori sõnul on olnud tema jaoks murrangulise mõjuga. Ja teistel
pole, kuna ta arvab, et niisuguseid tuleb veel ja talle meeldib neile
sümboolselt ruumi jätta. See isiklik suhe leiab siin kogukonna ühises, iga
osaleja isiklikke panuseid eristatuna esitavas kogus toetava konteksti.
Installatsioon, mis kõneleb isiklikust suhtest kogu maailma mõttelise raamatukoguga
(Jorge Luis Borgese Paabeli raamatukogust ei saa ju mööda minna), on osade
kaupa poetatud mitmetesse jaotustesse, kujutades nii mitmesuunalist, kõigile
kasulikku ühendavat jagamist ning piire ja kaugusi ületavaid seoseid.
Kui kogukonna liikmete nimelised panused portreteerivaid tinglikult nende
isiksusi, siis Nele läheneb sellele kollektsioonile justnagu lugeja, kes leiab
ühisosi oma lugemusega või laenutaja, kes loob nendega ühendusi.
Kõige mõjusam raamatukogu kui nähtust käsitlev installatsioon, mida ma
näinud olen, on Anselm Kieferilt. Nägin seda kümmekond aastat tagasi Berliinis,
Hamburger Bahnhofi suures saalis. See koosneb terasriiulitele paigutatud
tinalehtedega raamatutest, mille tähemärkideks on herneterad. Väikesed kuivatatud
seemned. Mõni neist oli oma lohust välja kukkunud, kümned, kui mitte sajad
vedelesid põrandal ja ühe võtsin ma toona kaasa. Mõlemas teoses, nii siin
praegu vaadeldavas kui ka tolles, on üheaegne kerguse ja raskuse küllus, mis
väljendub eelkõige materjali tasandil.
Raske materjal esindab kestvust, monumentaalsust. Klaasi kui
läbipaistva materjali suhe tekstiga on võrreldav märgi ja selle tähenduse
erisusega semiootikas.
Pausina mõjuva klaasi sees on mullid. Tühikud tühikus? Kindlasti on ka
tühjusel tajutavaid astmeid.
Võimalik, et tekstis olevad tühikud loovad tähenduse. Võimalik, et minu
riiulis olevas Koraanis tähistab iga tärn palvet. Aga võimalik, et need on lihtsalt
millegagi täidetud tühjad kohad ja kogu eelnev mõtterida üksnes mull. Kuid see,
mis jääb minu mõtetest kõigutamatuna käegakatsutavas vormis alles, on Nele
Raadi klaasist raamatukogu (sest kogu see ju on, ka kaks raamatut on kogu). Ja
võimaldab igaühel vabalt edasi mõtiskleda. Eile oli juttu, et võib-olla see
installatsioon jääbki siia.
