pühapäev, 13. detsember 2015

kolmapäev, 3. juuni 2015

Retsensioon Riina-Ingel Keskpaiga magistritööle MEMORABILIA

Retsensioon Riina-Ingel Keskpaiga magistritööle „Memorabilia“


MINU LÄHTENURGAKS on katse mängida tähendustega. Laenan mõne mõtte Jorge Luis Borgeselt, mõne Leonardo da Vincilt, mõne Maurice Merleau-Ponty’lt ja mõne Michel Foucault’lt. Ja oletatavasti üsna mitu Riina-Ingel Keskpaigalt. Seeditud, läbi mõeldud mõtete puhul on teatavasti üsna keeruline nende algset impulssi üles leida ja algset keha töödeldust eristada.


VORM ABSTRAKTSELT

Abstraktselt lähenedes paistab siin hulk hulknurki, kuupe ja prismasid kokku jooksnuna, üksteisest välja tulemas, justnagu väikesed ruumid suurematest, justnagu need paljuneksid. Ise, stiihiliselt ja kontrollimatult, ilma eelneva plaanita.

Alustaksin oma vaatlust kaugemalt: taustalt.


PIIR, NÄHTAVUS JA NÄHTAMATUS

Taeva piir, öö tekk, hiilib lähemale ja püsib ligi.
Keskpaik annab sellega silmapiirile uue tähenduse – tavaliselt tajume seda taeva ja maa piirina, kuid see võib olla ka sisemise ja välise, kogetu ja kogematu, tajutu ja tajumatu piir. Avastatu ja veel avastamata jääva.
Võib-olla on see nagu Borgese essees painajalikust unest kirjeldatud loor, hirmutav eelaimdus pimedaks jäämisest. Tuules liikuv kardin, mida ta näeb unes, õigem oleks vist öelda: kogeb, tajub unes. Liikuva ja lainetavana. Tundmatus on tihti õudne.


KORDUSED

Paistab, et Riina-Ingel või Lumi, nagu ta end nimetab, naaseb sinna taas ja taas nagu kodukäija: kodumaale ja kodulinna. Ning justnagu Borgesegi mälestustes unenäorändudest, on see koht alati erinev, vahel tundmatuseni.
Siiski on Borgese kirjeldustes nii, et kui unenägija avastab, et see paik on tema tuttav ruum või koht, ehkki ei paista samasugune välja kui eelmisel korral, siis selgub, et sellel on sama struktuur, (ükskõik milline ka poleks pealispind), ja seega kehtivad selles samad navigatsiooni reeglid. Justkui oleks vanale alusmüürile ehitatud uus ehitis, ning tähtsamad seinad, nagu ka läved, asuksid jätkuvalt tuttavatel kohtadel. Borges jõuab alati koju või raamatukokku või kuhu ta minna tahab, nagu muutuks kogu ruum tema ümber läbipaistvaks. Katet kergitades/kõrvaldades võib näha struktuuri.

Leonardo kirjutas oma märkmetesse lineaarperspektiivist, et soovi korral saab ta selle abil ruumi(lisi objekte) kujutada niisuguse nurga alt, nagu meeldib. (Ehk et see aitab tal mõista vormi ja keerata seda enda ees nii, nagu tarvis.)
Merleau-Ponty küll tõi esile, et kaugusi ei aita lineaarperspektiiv ikkagi määrata, et see on ja jääb alati tolle lähenemise nõrkuseks, kuid see polegi peamine. Ütleksin siin, nende kuubikute ees, selle vana vahendi kaitseks, et mõnikord, vähemasti siin kontekstis, polegi kaugused ja mõõdud olulised.

Kas tõelisuse tajumine läbistava, justnagu kõike läbipaistvaks muutva selgusega, aitab eristada ka mälestusi kujutlustest? Võimalik, et mitte, kuna need on üsna lähedased – üks tegelikkus kõik, muist on lihtsalt materiaalsel tasandil ühiselt kogetavad ja teised õhulossid. Muist on privaatsemad, isiklikumad, ja nendest võib olla keerulisemgi välja saada.
Kuid autor on, nagu ta ka kirjutas, jätnud mõistatustesse mõned lahtised niidiotsad, millest tõmmates hargnevad illusioonid lahti. Pean silmas joonperspektiivi vigasid, mis ruumilisuse illusiooni siin-seal katkestavad.


MAJA KUI MUDEL

Samast hoonest on mitu vaadet.
Motiiv muutub keskpunktiks ja vaatenurk ringjooneks selle ümber. Keerleme ümber maailma naba, kuivõrd tähelepanu fookus saab justkui selleks sirkli teravikuks, mis kinnitub ühte kindlasse punkti, ja mille ümber tekib kogetav ruum.

Pilte on palju.
Paistab, nagu autor kujutaks loomeprotsessi esimest materjaliga töötamise faasi (mis toimub enamasti pärast esimest idee tasandiga töötamise faasi): teabe kogumist, katseid ja eksitusi. Märkan seda eriti joonistuste osas, kuna seal on läbi proovitud mitmeid tehnilisi lahendusi, justnagu ajurünnakuna.
Loomeprotsess eimillegi muutmisel millekski oleks justkui pooleli jäänud – kerkib küsimus, et mida sa öelda tahtsidki või: mida see kõik siin nüüd tähendab? Meie ees oleks justkui toimumas inventuur, ehk, kui üritada seda tähendusevaeseks kulunud võõrsõna omakeelsega asendada, siis võimalus avastamiseks. Kogum üksteisega läbipõimunud kujutisi kaasab vaataja nagu vaikne, sõnatu, kuid seda ilmekama visuaaliga piltjutustus või film.

Selgete põhjuseid ja tagajärgi esitavate seoste puudumine meile näha olevate hetkede ja olukordade vahel lubab tõlgendada neid protsesside jupikesi katkenditena, mis võivad, kuid ei pruugi olla toimunud erinevatel aegadel.

Teate selgelt välja ütlemata jätmine ning mõistatuslikkus, mis sellest tekib, kaasab vaataja loomeprotsessi, tõlgendamisse ja kujutlemisse. Piltide hulk on küllastav, neid on liiga palju, et neid saaks võrdselt värske huvi ja tähelepanuga läbi vaadata. Seigeldes.


RUUMIANALÜÜS

Piltidel esitatud ruum on justkui labürint. Eksimiseks, avastamiseks, avamiseks.
Arvan seda nii sise- kui välisruumi kohta. Kohe seletan.

(Meile näha olev on suletud. Justkui mõni avamata kingitus. Me ei tea, mis seal sees on.)

See suletud ja mõistatuslikuks jääv hoone (millel ma pole veel tuvastanud ühtki ust ega akent) on pigem seal kui siin. Kujutiste korduse põhjal võib arvata, et see jääbki alatiseks sinna, kaugemale, taamale, napilt ettepoole silmapiiri.
See olukord on vaataja jaoks väga väljakutsuv. Justnagu kujund sulgpallimängijast, kes ilmselt kavatseb palli peagi meie suunas tagasi lüüa – autor on selle teele saatnud, kujutis vastab peagi ja seejärel jõuab järg vaataja kätte – või suurest ja sõbralikust koerast, kes tormab rõõmsalt meie poole ja kutsub mängule, mürama. Koer on väga suur, järelikult väga lähedal. Siinsamas.
Mõlemad kujundid katkestavad pildi pindpinevuse. Sealsus muutub siinseks. Me saame sisse, tegevuse ja olukorra keskmesse.

Mudas sonkija on pinna juba läbi torganud, kuid ta tegutseb omaette. Ta on avanud maastiku pinna, ja nagu näeme, tuleb selle alt (rohelise värvikihi tagant) välja pruun aluskiht, mida tinglikult saab nii maastikuhalduse kui ka maalikunsti kontekstides nimetada ühise sõnaga krundiks. Enamasti peitub murukamara all, maapinna sees salapäraselt vesi, mille pinnalt, kui jääda ise väga vaikseks ja lasta sel rahuneda, võib näha enda peegeldust. Võimalik, et see pulgaga tegelane on autori, ja miks mitte ka vaataja, alter ego, ülekandekeha, kes on parasjagu kohtamas iseennast.
Või just kohtas, ning jäämata rahule, joonistab selle üle.
Pole lihtne tuvastada, kas ta on mees või naine ja kui noor ta just on. Seega võib ta olla ükskõik, kes (ükskõik, milline valge inimene) ...kes mängib. Vaatleb, suhtleb materjaliga (muidugi tähistab muda mateeriat kõige algsemal kujul!), katsetab, mõtiskleb ja kavandab.

Pulgaga maas sonkijat ümbritsev ruum on esitatud mõneti justkui tagurpidi perspektiivis. Siitpoolt lähenedes algab see optilisele realismile sarnaselt, kuna lähim, mis paistab üsna suurelt, on tegelikkuses on väikseim: keegi kükitab augu äärel ja songib seal väikese pulgaga, temast kaugemal on too mõistatuslik hoonetekobar ja veel eemal silmapiir. Kuid silmapiiri taga, teispool rohumaa serva, võivad olla nii mäed kui ka majad. Suuremad. Mis teeb esiplaani miniatuuriks, kujutluseks.
Mulle meeldib mõelda, et need seal on tavalised, lahutatud, eristatavad ja otstarbekad majad, juba tooteks, abinõuks, tööriistaks muudetud. Piiritletavad ja piiratud. Kuid see hoonetepundar, mis pildist pilti kordub, on veel/jätkuvalt kujunemas, lõpmatus kestvas olevikus, müüditegelikkuses, loomise- ja (muinas)uneluse ajas.
Ja kohe võib juhtuda midagi olulist, sest sonkija on ühtaegu pliiatsi või pintsliga maalikunstnik, eneseleidja, maailma avastaja ning selle müütiline looja. Ta on ühtaegu siin ja seal, ning meie, kes me kuulume tegelikult teisele poole, sinna kaugele, oleme toodud siia lähedale, loomise protsessi alguse juurde, aega, mil toimus esimene puudutus, pindpinevuse katkestus, mil peegelduse selge kujutis esimest korda rikutud sai. (Vähemasti siin, selles privaatses ja subjektiivses maailmas.)

Autor laseb, lausa kutsub meid oma mälestustesse. Uitama.
Olgu öeldud, et mälestused, milles mäletatakse kujutlusi, on samuti mälestused. Ja nende edasi arendamine, kasvatamine, ei riku õnneks mingeid reegleid.
Erinevalt isiklikest ja selliseks jäävaistki ulmadest, on kunst olemuslikult suhtlev. Autor suhtleb vaatajaga. Ja vaataja autoriga. Või sellega, mis temast maha on jäänud. Minu silmis on see metatasandil kõnealuse teose peamine mõte.

Kokkuvõtteks leian, et selles teoses on filosoofiline ja poeetiline pool märksa tugevam kui teaduslik, ehkki seda võib käsitleda ühe psühholoogilse nähtuse pildilise kirjelduse, illustratsioonina.