Retsensioon Eilve Mangluse magistritööle IGAL POOL MUJAL ON PAREM KUI SIIN

Väljavõte retsensioonist Eilve Mangluse magistritööle "Igal pool mujal on parem kui siin"

/.../


OMA KUNSTPROJEKTI KIRJALIK KAJASTUS

Eilve Mangluse enda kunstprojekti kirjalik kajastus on erakordselt õrn ja poeetiline.
Lühilaused, õigemini pausikohad nende vahel, annavad võimaluse järele mõelda. Iga sõna muutub tähendusrikkaks ja oluliseks, nagu kilogrammikaalult grammikaalule üle minnes. Samuti kordused. Sama sõna või lause korduvad kasutamised, mis häälestavad üle mõtlema, üha sügavamale sisse.




KUNSTIPROJEKTI ANALÜÜS

Magistritöö loominguliseks osaks olev installatsioon, mis koosneb ruumis rippuvatest tsüanotüüpia tehnikas vineerile trükitud avarusevaadetest (ehk objektidest, mida autor nimetab ripatsiteks) ja terasele söövitatud, autori sõnul saavutusi või saaki tähistavatest (fotograafilistest) mälestuspiltidest, mille teine külg kordab sama teadet ruumiliselt puidus, on emotsionaaselt lummav ja kontseptuaalselt terviklik.

(Järgnev tõlgendus lähtub autori kirjutises esitatud lähtepunktidest. Võimalik, et mõnest teisest küljest lähenedes paistaks teos hoopis teise tähendusega.)

Männilatvadega taevavaated, ülesvaated, rõhutaksid justkui selili lamades, kogu kehaga maapinnale toetudes üles vaatamist. Mis toob vaataja mälust esile enda olemasolu ja kohaloleku kogemused.
Vaatepunkt on vist pigem paigal.

Reisidel kogutud saavutuspildid, nagu autor neid hiljuti ise nimetas, paistavad esitavat, vastandina männilatvadele, pigem õõtsudes, võib-olla emotsionaalselt üles-alla kiikudes, võib-olla kiire liikumise pealt tähele pandud, kaasa (haaratud) ja omaks võetud motiive (esemeid või põhjuseid?). Võtete vahel on palju liikumist.

Puidul ja metallil objektid on ehte kontekstis suhteliselt suured ja rasked, kuid neid saab hoida pihus, kanda taskus ja mis ehk olulisem, meeles.
Gaston Bachelard’i sõnul kasvab esemete tähenduslik väärtus pöördvõrdeliselt suuruse vähenemisega, seda eriti alates hetkest, mil kasutusväärtus on vahetul, füüsilisel tasandil eseme väiksuse tõttu välistatud. Tema miniatuursuse tõttu. (Siinsed klotsid pole kes teab kui pisikesed. Kuid võrreldes ruumiga, mida need kujutavad, siiski.)

Pildiks saanud pinda võib foto tekkeprotsesside kaudu seostada mäluga. Ja läike kaudu peegliga.
Mälu(pildi) ja peegelpildi suhe toob esile mineviku ja oleviku suhted.
Võib valida, kas vaadata pildil kujutatut või siinset ja praegust ruumi ja iseend peegeldumas. – Ümbrust või mälestust. Kumbki kipub teist varjutama.

Kui metalli pinnaga toimunut võib võrrelda mällu sööbimisega, siis (teisel pool,) puidu pinnal olevaid virvendusi võib ehk tõlgendada kulumuse, uuristatuse või kurdumise kaudu. Puutekeelne kujutis laseb enda sisse pugeda hoopis teisel moel. (Eriti, kui need koopad on kujutlusele.) Ebamäärasus, vastandatuna täpsusele, tõstab esile tajuprotsessid ja tunded.

Seni olen mänginud teose osadega kehakogemuse ja taju kaudu. Kui lisada kujutlus, tundub kõige
huvitavam see, mis jääb nähtamatuks või välja ütlemata. Tume värvikiht männilatvade ja taevaste taga. Mis on justkui öö, teadmatus ja tundmatus. Või voodripool, pragu hinge kihtide vahele.
Ehk et: esimese, siniste metsadega kujutisekihi taga avaneb taevas veel teistki korda, öise, abstraktse, sinise ja punase vahel muutuva värvilaiguna. Ühendades värvispektri otsad, rõhutaks see justkui silma küündimatust näha ja meele võimetust mõista. Kuid selle välistuse võib ka kõrvale jätta ja näha neis avanevates pragudes kirjeldamatu kirjeldusi.

Üks nähtus, mis minus alguses küsimusi tekitas, on ühel klotsil esitatud kaksikportree (mis võib olla autoportree lapsega) suhestumus teiste piltidega.
Ülejäänu paistab mulle otsustavalt ruumimõõtmes või ruumimetafoorina - tähenduse omandavad kaugused, suletus ja avatus. Portrees on seda ka, läheduse ja peegli tõttu, ning esiplaani katab suures osas potilill, mis eemaldab terviku portreežanri piiridest ja nihutab selle kuhugi vaikelu kanti. Ning toob esile kasvamise teema. Kuid siiski, võimalik enesepeegeldus toob sisse justkui järgmise tasandi. Võrreldes  kriitiliselt esitatud suhtega pingsalt igatsetud saavutustesse.
Mulle paistab sel pildil rahu. Ja hästi palju armastust. (Pidevusetuse, muutlikkuse pool oleks elu mööduvus ehk ainus, mida ma näen selle puhul teiste möödumise piltidega ühist.) Mulle väga meeldib lähedus selle sees, kauguse vastukaaluks. Mistõttu see paistab mulle omal kombel kolmanda liikmena selles teoses. Nagu jupike õunapuud ühe külgedel püstiolevate (kaadri- või akna)raamidega taevavaate nurgas, mis on justkui vihje vaataja asukohale maakodus ning tema ees, justkui omaruumi aknast, avanevale vaatele.

Toores, välistav vastuolulisus põimub selles teoses küpse, mitmesuunalise või -külgse paradoksaalsusega.
Klotsid näitlikustavad igatsust saavustuste ja omandi järele. Taevavaated, mis lähtuvad kusagilt metsa alt, esitavad sellele vastukaaluks rahulikku, pidevat kohalolekut, aja möödumist ja liikumiste paikajäämist või -loksumist.
Mõned siitkandi rahvad on arvanud, et mänd sümboliseerib maailma telge, taevasammast. Ja mõned teised, et õunapuu, mida võib näha õige pisut kahe pildi nurgas, teadmiste puud. Võib-olla kodu ongi paradiis. Ja maailma kese. Kui pole enam vaja kuhugi minna.
Need kaks erandlikku lisandit kummaski komplektis oleksid justkui autori vaatepunkti ja kohaloleku tähistamiseks.

Võimalik, et vineerist ripatsid, mida ma näen lipikutena, ei määratle mitte hinda, vaid väärtust.
Sõnastamatus ja numbritesse tõlkimatus vääringus. Mõnel pool kirjutatakse ligilähedastele esemetele soove ja seotakse puu külge. Jaapanis, näiteks, aastaringselt. Mõnel pool saadetakse tähtpäevadeks. Siin ei ole tähti, kuid on palju aega. Öid ja päevi. Loendamatult.

*

Kirjeldasin oma märkamisi. Kokkuvõtteks paistab see projekt mulle loona maha rahunemisest, kusjuures maa kui koht on siin võrdselt tähtis rahunemisega. Lugu lõpeb olukorraga, mil on aega üles vaadata. Välja vaatamise asemel. Või sisse.

/.../