Vabaduse galeriis
21. IX - 9. X 2019
Rajad
Ettetallatute järgimine ja variatsioonid selle sees.
Kuna kujutan liikujaid ja/või liikumist, on järgimine ja jäljendamine mitmekihiline: modellide liikumine, minu pilgu kulgemine neid jälgides, jälgimise jäljendamine jooni tõmmates ning vaataja võimalused kaasa rändamiseks ja enda liigutamiseks mõtteis või kehaliselt. Kõikidel astmetel on võimalusi vigadeks ja mängulisteks, loomingulisteks variatsioonideks.
Punktiir. Maamärgid, pidepunktid, vahefinišid.
Rajad koosnevad üksikutest jälgedest. Aju fikseerib mõned kujutised selgemalt kui teised. Tõenäoliselt on need kulminatsioonid ja pikemalt püsivad asendid. Näiteks sirutuse tipp, seisak liikumise voolus, mõne kehaosa ajutine paigalejäämine toetumiseks. Punkte võib ühendada teisiti ja luua sedasi teistsuguseid seoseid ja järgnevusi, teisi liikumisviise ja teekondi.
Rada kui tee, aga mõnes sugulaskeeles ka piir.
Piki piiri jooksevad tihti rajad ühest maamärgist ja piiritähisest teiseni, kuni ring peal. Loomade maailmas ühtivad mõni rada ja eluala piir, inimestel on see enamasti teisiti. Paigal oleva objekti kujutamisel osutub piir tihti oluliseks, liikuva kujutamisel see paratamatult hägustub.
“Radade” seeria lähtub järgmistest telgedest:
liikumine ja paigalolek
ühe- ja mitmesuunalisus
pidevus ja katkendlikkus
lõplikkus ja lõpetamatus
lõpp-punktid ja teelolekud ehk punktid ja tühikud nende vahel
protsessilisus ja tulemuslikkus
endasse- ja väljapoole pööratus
väljendusrikkus ja summutatus
asendite ja liikumise tähenduslikkus ja tähendustest vabastamine
mõtete tühjendamine ja uute seoste loomine
seisundite loomine ja juhtimine
suhtumise sõltuvus häälestusest
tegemine uurimiseks ja läbielamiseks või esitamiseks
vaataja kaasatuse võimalused
vaikus mõtteruumis, paigalolek liikumises
impulsside tihedus ja hõredus
märkide loetavus ja loetamatus
teke, püsimine, kadumine
andmine ja saamine
kasutamine kui kasvatamine
kummardumine kui sirutumine
Joonistus on olemuslikult jälg. Puudutuse, kraapimise, libistamise, lohistamise. Joon märgib tõmbaja teekonda, tõmbamise tegu.
Joonistaja tantsib joonistades, enamasti väiksema kehalise hõivatusega kui tantsija. Tantsija joonistab tantsides. Teekondi, sirgeid ja kaari, jooni ümber oma telje ja teiste. Tantsija jäetud jooned jäävad ruumi ja nii esitaja kui vaataja kehakogemusse.
Tants on loomult mänguline liikumine, igapäevasest eesmärgipärasusest kõrvale astumine, tegevuse võimaluste avardamine, liikumise pühitsemine.
Tantsitakse elujõu äratamiseks ja suurendamiseks, endale ja teistele hoo andmiseks, millegi tähistamiseks ja vahendamiseks, igapäevaselt ja rituaalselt. Omaette ja ühiselt, endasse pöördumiseks või ühisosa kasvatamiseks, arendamiseks, hoidmiseks.
Liikumine võib toimuda üksi või mitmekesi. Nii, et igal oma rida, rada ja teekond, või sünkroonis. Sellel näitusel esitletavail joonistustel on kujutatud eranditult soololiikumisi, mille toetuspunktideks pole partner ega telg partneriga, vaid oma keha kese ja maa.
Mõtteline esitamise suund, kuivõrd tegemist on esituskunstiga, on enamasti siiski kas kaastantsijate või publiku poole. Mõnel juhul paikneb publik tantsija ümber. Kehakogemuse puhul võib vist väita, et esitamise ja vaatamise suunad polegi olulised, kuna kogemus kujuneb vaadatavasse sisse elades vaataja siseilmaski ruumiliseks terviklikuks, mis lähtub vaatleja ja kujutleja enda keha keskmest.
Mind huvitab (ja inspireerib) liikumise ja liigutuste vabastamine nendega vaikimisi kaasnevaist tähendustest. Liigutuste muutmine üle võetuist, õpituist ja võõraste märkidena kasutatavaist enda omaks, paratamatust elusolemise tukslemisest tulenevaks, kehalist kogemust uurivaks ja väljendavaks. Teadvustatuks, juhituks ja valikuliseks, sisemisi ja väliseid protsesse ühendavaks, nii et sisemised liikumised mõjutavad väliseid ja välised sisemisi.
Tegija on enamasti kohal. Tegevus hoiab teda selles. Kehalist liikumist kasutataksegi tihti taju teravdamiseks. Lihtne liikumine võib osutuda toetavaks, kui on vaja millelegi keskenduda. Näiteks kõndides ja sörkides veerevad mõtteid valitud suunal ladusamalt. Kui liikumine on keerulisem ja vajab rohkem tähelepanu, toimib see hästi mõtete vaigistamiseks, mõtteruumi tühjendamiseks ja vastuvõtlikkuse tekitamiseks uutele teemadele ja võimalustele.
Luupiva-loopiva korduseringi otste kokku ühendamisega tekib suletuse ja ületavuse seos. Kordaja sulgeb end ringi või spiraali ning sellises pidevusest ja kindlusest tulenevas muretuses vabaneb oluline osa tema tähelepanust, mis võimaldab hakata mängima, uusi võimalusi otsima, protsesse lihtsustama-tõhustama või tihendama-rikastama. Igavus inspireerib. Ja teisti tegemine võimaldab kogu tegevust, selle eesmärke ja põhjuseid ümber hinnata.
Looming võib olla tehtav kas eelkõige endale: iseenda ja oma võimaluste avamiseks ja avastamiseks, või teistele: ette näitamiseks, kaasa kutsumiseks, dialoogi pidamiseks.
Iga loominguline tegu on mingit sorti läbimurde, ületava ja läbistava liikumise, uute seoste tekkimise ehk inspiratsiooni tulemus. Iga väljendus võib olla ühtaegu nii rõõmuavaldus ja külluse jagamine kui ka viide millegi suunas ja kummardus inspireerijaile. Inspireerijaiks võivad osutuda kaasteelised ja eelkäijad, samadel radadel kohatud ja kaugemalt nähtud, ning lõpuks kindlasti ka peegeldav vastuvõtja. (Olge te kõik tänatud!)
Osa sellel näitusel olevaist joonistustest on varem eksponeeritud nime all “Painded ja pöördumised” näitusel “Kummardus” (koos Angela Soobi ja Maiu Moosesega) Vilde muuseumis ja Pärnu Linnagaleriis. Järgnevalt jupike tollest kaastekstist: “Kultuuriruumi puhul saame ja anname, kasutame ja kasvatame ühtaegu. Kasutamine võib olla kummardus, edasi andmine sirutus. Ja vastupidi.”
Tegija sirutab end suuremaks ja kummardub võimaluste avaruse ees.
Kolm inspiratsiooniallikat kohalike joonistajate loomingust:
Vive Tolli seeria “Tantsiv eit” (värviline pliiats, tušš, 1987; reprosid võib leida Vappu Thurlow’ ja Teppo Vuoristo koostatud monograafiast “Läbi kohtade aegade kätte”, 2011, lk 208-211). See väljendab naise(likku) väge, liikumise ürgjõudu, mis koguneb kasutades ja võimendub kordamisel. Seeria toob esile ühe vägeva kihi tantsu olemusest (et tantsida on hea) ja tema tõenäolise algpõhjuse (sest liikumine annab energiat) ning seletab seejuures omal moel lahti ka ühe regilaulu lummavaist, vabastavasse ja ületavasse transsi viivaist aspektidest (kordamine aitab piire ületada).
Vive Tolli vanaeide liikumine paistab toimuvat peamiselt kohapeal, ümber oma püsttelje pööreldes, üles-alla ja sisse-välja tõmbavate-tõukavate jõudude vahelduvmõjudes. Keerutaja ise horisontaalil eriti ei liigu, küll aga kogeb ta pöörlemise telje ja kõige seda ümbritseva eristumist ja eraldumist. Keerutaja tähelepanu tõmbub kesktõukejõule vastandudes sissepoole, teljele. Ta võib end kogeda punktina selle kohal hõljumas justnagu täpp i peal. Välised impusid vähenevad ning nendele reageerides kerkinud emotsioonid ja mõtted vaibuvad. Keerutaja võib end kogeda ruumilises plaanis ühtaegu sügavalt kohal ja vabastavalt eikuskil.
Tolli tihendab rütmiliste korduste abil tegevuse (ja kogemuse) ruumis, kuid hõrendab selle samal ajal mööda aega laiali. Hetked liituvad lõpmatuseks, liikumiste algused ja lõpud saavad kokku, ühendades tsükleid justnagu ümmargused numbrid jadas, pühapäevad nädalate ja do noodid oktavite vahel. Taju nihkub üksikutest ajahetkedest välja, üle ja läbi, igikestvasse olevikku, ürgigavikku, müütilisse mõõtmeid läbistavasse ja võimalusi väskendavasse loomisaega. Tolli vanaeit tantsib läbi aja, ulatudes iga pisemagi liikumisega läbi sekundite ja sajandite. Sest liikumise sisu ja viis on samad, olenemata ajast, mil neid tehakse ja kes neid läbi viivad. Võib oletada, et too tantsiv eit kehastab üldisemalt traditsioonide edasi kandmist ja andmist.
Anu Kalmu pisikeste grafiidijoonistuste seeria “Kirjad noorele poeedile” (2010) on õhkõrn ja peaaegu abstraktne. Paberile tõmmatud joone liikumine järgib vaheldumisi vaadeldud keha vormi ja selle trajektoori, liikumise teekonda läbi õhu ja ruumi. Kujutise katkendlik, hajus iseloom koondab tähelepanu sissepoole: liikumise kogemisele ja juhtimisele seestpoolt, raskus- ja liikumisjõudude tasakaalustamisele, sisemiste ja väliste protsesside suhestamisele, kaalu(tle)misele, kujutlemisele, kavatsemisele. Tunnetusprotsessidele enne iga uut liigutust, eelnevate ja järgnevate sammude ühendamisele.
Kalmu tantsija paistab viibivat esmakogemuses: ärgas ja vahetu, teadmatuses pidetu ja füüsilises plaaniski toetumatu, uudishimulikult sirutuv ja hõljuv, justnagu loode üsas või amööb ürgookeanis. Kalmu kirjeldatud kogemus on katkendlik, kuid neist katkenditest koguneb mosaiikne kestev olevik, taju piire avardavate tukslevate ärksushetkede kerge ja muretu, sekunditega mõõdetav, pisike, kuid oluline lõpmatus.
Jarõna Ilo hiiglaslik joonistus “Kohalolek” Kanuti gildi saali seinal (akrüül, 2011) kujutab üldistatud vormi tõttu rõhutatult sootut, hüpiknukulikku figuuri, kes paistab muutuvat liikumisfaaside ülestikku kogunedes aega ületavaks, justkui selle kulgemist peensuste teadvustamise abil pidurdades. Ta paistab liikuvat täie võimaliku teadlikkusega millisekundite vahel, meeled erksad, ilma ennemineviku ja kauge tuleviku taagata. Paistab, et tal on õnnestunud ajavool tinglikult peatada, kuna tema taju on puhastatud, sellesse ei mahu teisi protsesse.
“Radade” seeria lähteks on kasutatud katkendeid Brite Vilgo, Aneta Vartsi, Fine5-i ja Katre Sabbali koreograafiast. Tantsisid Allar Valge, Brite Vilgo, Irina Pähn ja Katre Sabbal.
Tänud: Anu Purre, Brite Vilgo, Britta Benno, Eve Kiiler, Irina Pähn, Jarõna Ilo, Külli Roosna ja Kenneth Flak, Maarit Mihklepp, Maria Uppin, Monika Tomingas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar