Margot Kask lõpetas Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna, kuid tema kunstimeedium on olnud fotograafia. See on päris loomulik, sest Margot Kask õppis kunstiakadeemias 1990ndate teisel poolel, ajal, mil Eve Kiiler ja Peeter Linnap mitte ainult ei äratanud noorte kunstnike huvi fotokunsti, foto kui tugeva tähendusväljaga meediumi vastu, vaid koondasid enda ümber isepäiste kriitilise mõtlemisega kunstitudengite ringi, kellele nii tollal kui enamusele ka praegu kriitilise suhtumisega kunst on saanud elamisviisiks. Faculty of Taste ja [mobil] galerii olid vaieldamatult nii kunstiakadeemias, aga ka laiemalt kogu eesti kunstielus uue hoiaku ja mõtlemise promootorid. 1995. aasta kevadel oli Margot Kase esimene isiknäitus Mustpeade Maja galeriis, sama aasta suvel osales ta Saaremaa biennaali noortenäitusel “Ajaloo artell”.
“Põlisasukaid” võib vaadata kui portreenäitust, kus portreteeritav ei ole inimene ega isegi miite loom, vaid puu. Puu kui sootuks vanem ja püsivam Maa asukas kui inimene. Traditsionaalsetes kultuurides kehastab puu maailmatelge. Meieni on maailmatelje idee jõudnud muistendite, aga ka hilisemate kunstmuinasjuttude kaudu (Inglise muinasjutt “Jack ja oavars”; Anderseni “Vana tamme viimane unenägu”, aga ka vendade Grimmide lood). Uuemaaegsetes lugudes kipub mets olema tabu – ohtlik paik, kuhu võõral pole mõtet üksi minna, sest metsaelanik on kuri; kuid samas on mets ka varjupaik, kuhu süütu (hea) olend kurja maailma eest varju leiab.
Margot Kasel tekkis huvi metsa, selle omapära ja eelkõige olemuse vastu 2002. aastal Jaapanis, kus tabas, et ka kõrgindustraalses ühiskonnas on puu ja inimese suhe säilinud muinasmüütilisel kujul ja see pole midagi, mis kuulub kas laste või kummaliste inimeste maailma, vaid see aitab ka tänapäeva kunstlikus, ülikiires maailma säilitada tasakaalu ja rahu.
“Põlisasukate” modellid on leitud Abruka saarelt, kust kunstnik leidis iseäranis isepäise metsa. Ka fotosid saatvad hääled – kirjanik Jüri Tuuliku tekstid on tihedalt seotud Abrukaga. Ja samas on Margot Kase näitus austusavaldus metsale kui sellisele, sest “mets on omaette tervik, mõnikord salapärane ja hirmus, mõnikord kaitsev. Puud on ulatuse poolest avaramad kui inimene, nende kombitsad on mullas sügaval maa all ja nende latv ulatub teisele poole pilvi.”
Kolmapäeval, 30. märtsil algusega kell 17 on näitusel kohtumisõhtu: kohtutakse kunstniku, aga ka teiste inimestega, kes tunnevad ja armastavad puid ning on valmis seelest ka kõnelema. Tallinna Linnagaleriis võetakse selleks õhtuks aeg maha ja tuntakse ennast puude salapärases, aga teraapilises maailmas hästi.
Reet Varblane
http://www.kunstihoone.ee/sisu.php?mode=pl_kunstihoone_yritused&yid=155&yritus=n2itus&asukoht=Linnagalerii&aeg=arhiiv&lang=est&club=1&page=16
“Põlisasukate” modellid on leitud Abruka saarelt, kust kunstnik leidis iseäranis isepäise metsa. Ka fotosid saatvad hääled – kirjanik Jüri Tuuliku tekstid on tihedalt seotud Abrukaga. Ja samas on Margot Kase näitus austusavaldus metsale kui sellisele, sest “mets on omaette tervik, mõnikord salapärane ja hirmus, mõnikord kaitsev. Puud on ulatuse poolest avaramad kui inimene, nende kombitsad on mullas sügaval maa all ja nende latv ulatub teisele poole pilvi.”
Kolmapäeval, 30. märtsil algusega kell 17 on näitusel kohtumisõhtu: kohtutakse kunstniku, aga ka teiste inimestega, kes tunnevad ja armastavad puid ning on valmis seelest ka kõnelema. Tallinna Linnagaleriis võetakse selleks õhtuks aeg maha ja tuntakse ennast puude salapärases, aga teraapilises maailmas hästi.
Reet Varblane
http://www.kunstihoone.ee/sisu.php?mode=pl_kunstihoone_yritused&yid=155&yritus=n2itus&asukoht=Linnagalerii&aeg=arhiiv&lang=est&club=1&page=16
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar