kolmapäev, 8. august 2018

KUMMARDUS Vilde muuseumis / HOMMAGE at Vilde museum

Kummardus
Kunstnikud: Angela Soop, Maiu Mooses, Margot Kask
Vilde muuseum, Tallinna Kirjanduskeskus
9. - 31. august 2018

Margot Kask. "Painded ja pöördumised". 
Tušš, akrüül, akvarell paberil, 50 x 65 cm. 2018. Näitusevaade.







Kummarduse teema hõlmab kunstis ühelt poolt alalhoidlikult tänulikku tsiteerimist ja teisalt eelnevalt loodu täiendamist ja töötlust. Tsiteerimise teema sisaldab muuhulgas retsiteerimist ehk rituaalset kordamist; kaudsemalt: säilitamist, edasi kandmist, -andmist, -ütlemist ning taasloomist; lisaks nendele viitamist ja vihjamist. Kummardus võib avalduda vastusena mõnele eelmisele väljendusele või selle mõtet edasi arendava repliigina ning areneda dialoogiks ja avaramaks mõttevahetuseks. See võib olla suunatud ühe autori, õpetaja, eelkäija, koolkonna või muud sorti grupi, mõtteviisi, kogu kultuuri või Looja poole.

Kummardus tähistab eelkõige vastuvõttu, kuid võib tähendada ka andi. Näiteks, näitleja kummardab publikule tänuks: tänuks dialoogis osalemise, sündmuse sündida laskmise ja sellele kaasa aitamise eest. Kummardus võib olla korraga mitmesuunaline: tänuavaldus inspiratsiooniallikale ja rõõmu jagamine vastuvõtjaga. Rõõmu ja vaimustuse väljendus küündimise ja ulatumise, jagamise ja kuitahes põgusa ühinemise võimalikkuse üle.

Näitusel esitatut ühendab vahendina joonistus. See on vahetu meedium, mis näitab tihtipeale ka veel lõppfaasis kogu kujutise tekkeprotsessi. Töötasime tiheduse, hõreduse, korduvate katsete ja variatsioonidega.


Tänud: Brite Vilgo, Külli Roosna, Marge Robam, Monika Tomingas, Siim Soop, Villem Laimre, Eesti Kunstnike Liit ning Eesti Kultuurkapital.


*

Angela Soop
"Tuba"
kangas, grafiit
2018

Pühaduse puhul on puutumatus põhitingimus.


Maiu Mooses
“Arm”
värvipliiats paberil
rinnanõel: kask, hõbe
2018

Fookuse nihkumine. Vastu võttes ja mõistes.
Usaldan.


Joonistuste seeria “Arm” on eelmiste näituste edasiarendus. Omal moel räägivad need sarjad samadest asjadest, aga lähenemisnurgad on nihkunud ja see avab teemas uusi kihte. Seda protsessi võib võrrelda sama teksti korduva lugemisega, kui igal lugemisel ilmneb mõni uus tähendus.


Margot Kask
“Painded ja pöördumised”
tušš, akvarell ja akrüül paberil
2018

Kunstis palju kasutatud sõna hommage tuleneb prantsuse kombest, mille kohaselt alluv (vasall) kummardas oma ülemuse (feodaali) ees tema ülimuslikkuse tunnustamiseks. See komme, nagu igasugune valitsejate ees kummardamine, pärineb arvatavasti religioossetest rituaalidest.

Mõni rituaalne kummardus seisneb pea langetamises, mõnede puhul pööratakse ülakeha rõhtseks või alaspidi ning mõnede puhul tõstetakse ka oma jalatallad ülespoole. Mõne käigus langetab kummardaja oma pealae kummardatava jalataldade kõrguseni, ühildudes sümboolselt maapinnaga tema jalge all. Ja mõni rituaalne austusavaldus sisaldab kellegi jalatsite, kuju või keha pea kohale tõstmist ja seal kandmist. Selline teguviis tõstab tolle sümboolselt esile ja üles, argisest välja, nö kõrgemale, ning hoiab seal, väljendades soovi, et selline olukord püsiks.

Kummardumine on madaldumine. Rituaalne kummardus on sümboolne alandumine aluseks: maaks, teeks, toeks või kandjaks. Kuna pea seostub taipamise, valdamise ja juhtimisega, tähistab rituaalne kummardus sümboolset peast loobumist ja samastumist kehaga, valmisolekut usalduseks, vastu võtmiseks ja teostuseks.

Ülendava tunnustuse ja kehtetustava kriitika üleminek võib olla kunstis, nagu üldse ideede ilmas, märkamatu. Kasutades ruumis paiknemise ja liikumise metafoore, võib kummardus olla justnagu tants: loomingulise dialoogi puhul näiteks paaristants, avatuma keskustelu puhul partnerite vahetusega või ilma partneriteta ringtants, või vaba inspiratsiooniallika mõjus viibimine, sisemiste ja väliste võngete resoneerimine ja nendes kulgemine, ühtaegu igaüks omaette ja kõik koos.

Kultuuriruumi puhul saame ja anname, kasutame ja kasvatame ühtaegu.
Kasutamine võib olla kummardus, edasi andmine sirutus. Ja vastupidi.


Joonistuste seeria tegemisel on kasutatud katkendeid Brite Vilgo, Aneta Vartsi ja Fine5 koreograafiast. Tantsisid Brite Vilgo, Allar Valge ja Irina Pähn.


*

Angela Soop (Kaili-Angela Konno, s 1970) on õppinud Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi kunstiosakonnas (Academia Non Grata) ning EKA-s maalikunsti ja kunsti õpetamist ning tegutseb vaheldumisi mitmetes valdkondades ja mitmete väljendusvahenditega, nagu joonistus, maal, installatsioon ja telestuudiote kujundus. Viimane isiknäitus “Diem perdidi” toimus eelmisel aastal Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis, kus kogu ruumi hõlmav teos käsitles hirmu ja kaitstuse kokkupuudet ja piiri.
Õpetab Kose kunstikoolis.

Maiu Mooses (s 1974) on õppinud Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi kunstiosakonnas (Academia Non Gratas), Konrad Mäe Stuudios ning EKA-s ehtekunsti ja maalikunsti. Näitustel esineb maalide, joonistuste ja ehetega.
Maiu Moosese viimane isiknäitus “Ligi” toimus oktoobris 2017 A-galerii Seifis. See tegeles eneseleidmise, omaksvõtmise ja läheduse teemadega ning väljendusvahendiks olid ehted. Sellest eelmine isiknäitus pealkirjaga “Kõnetund” toimus 2015. a siinsamas, Kastellaanimaja galeriis. Too koosnes motiivide poolest sisuküllastest ja motiivihõredatest maalidest. Selle teemaks oli kohalolu ja (üksteise) kuulamine.
Õpetab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.

Margot Kask (s 1974) on õppinud EKA-s graafikat, fotograafiat ja kunsti õpetamist ning tegutseb kuraatori ja kunstnikuna. Näitustel on esinenud fotode, joonistuste, videote ja installatsioonidega.
Viimasteks kuraatoritöödeks on visandiplokkide ja kunstnikuraamatute näitus “Proovid” 2017 Draakoni galeriis ning “Piir, lävi, rada” 2012 Joonistustriennaali raames Viinistu kunstimuuseumi tünnigaleriis ja kabelis. Viimane isiknäitus “Emapuu” toimus Moksi kunstikeskuses 2013. See koosnes lakoonilistest tušijoonistustest ja käsitles keha, paadi ja maja fenomenoloogilisi sarnasusi sisemise keskme ja välisega suhestumise kontekstis.
Õpetab Tallinna Ülikoolis, Vanalinna Hariduskolleegiumis ja EKA-s.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar