Retsensioon Kertu Tubergi ehtenäitusele LÕPUTU NOVEMBER

Kertu Tubergi ehtenäitus „Lõputu november – une-eelne seisund hinges“

A galerii Seifis 12.11.–7.12.2009

390 x 235 x 165 x 315 cm raudkapp, 45 puidust, paberist, kunstvaigust ja tindist karpi, kärbeste ja õunavarte kujulised hõbeprossid, rohekashall niit, tekst.

[ELURING]

Ehe viitab (oma) haljuse kaudu olemuslikult haljendamisele ja õitsemisele – kevade osale aastaringist, kasvamisele ja tõusule. Näituse nimes sisalduv ajamäärus [november], vastupidiselt, kahanemisele, vähenemisele ja hävimisele, ning selle epiteet [lõputu] lootusetusele – nii peatse pöördepunktile lähenemise kui selle olemasolugi suhtes.

Elurütm jaguneb üldjoontes liikumisteks ja pausideks. Tegususele eelneb ja järgneb tegevusetus. Vaikus – seisak südametuksete, päevade ja tööde vahel – võib olla vaheaeg, hingetõmbepaus: kogumise, kasvamise, kuulatamise, mõtisklemise, unistamise või ümina aeg veidi enne suikumist. Enne talve ja und. Või nende ajal ja asemel. 

[ÕUNAD]

Mõnel päeval on õunu söödud. Küllap need olid maitsvad – ainult varred on järel. Võib-olla olid need noodsamad (Eedeni rohuaia keskel kasvanud puu) viljad, mis põhjustasid iha, häbi ning, eraldades inimkonna Paradiisist, ka surelikkuse.

Häbi põhjuseks on enamasti süütunne. Keelatud tegude ja soovide varjamise vajaduse põhjustab soov ümbrusega harmoneeruda. Sedakaudu võiks õunavarsi mõista patu ilmsikstuleku sümbolina. Kuid kui avardada hea ja kurja tundmise puu vilja maitsmise tähendus proovimise ja katsetamiseni üldiselt, tähistaks see kujund katse ja eksituse meetodi kasutuselevõttu kehtiva korra pimesi tunnustamise asemel, põhjuste ja tagajärgede toime käivitumist ning nendest teadlikuks ja vastutavaks saamist.

Moosese sõnutsi ütles madu Evale hea ja kurja tundmise puu vilja pakkudes, et selle maitsmine muudab inimese jumala sarnaseks (1). Ja tal võis mõneti õiguski olla – uurimise, proovimise ja järeldamise kaudu võib ajapikku jõuda uuritava tundmise, mõistmise ja valdamiseni.

Varre vaatlemine osutab sellele, et joovastus on möödas, säilitamine selles peituva tähenduse väärtustamisele.

Seemne jaoks on vili kaitsekiht ja kõige toimetulekuks vajaliku allikas, umbes nagu üsk või viljaka aiaga kodu. Kui õun tähistaks vaid naudingut, oleks üksildane õunavars elu paratamatu otsasaamise märk. Kuid seeme võib juba mullas ootel või võrsumas olla ja vars mälestuseks alles nagu nabanöör.

Elu vars, pomiseb lammaste lugeja.

[KÄRBSED]

Mõnes karbis on kärbes. Liikuv, lendav ja tähelepanelik. Sajasilmne.

Karpidesse paigutatud kärbsed võiksid seostuda eelkõige teadusliku kogumisega. Kuid need paistavad viibivat sängis.

Kuna kärbsed levitavad haigusi ja nende vastsed toituvad kõdunevast lihast, seostuvad nad enamasti lagunemise ja surmaga. Siin, (lõputu) kooljakuu kontekstis, võivad karpidesse paigutatud kärbsed tähistada aja (ehk protsesside) seiskumist. – Kas see on hoo vähenemine pärast töö lõppu (läbikulunud tiibade kasutuks muutumist) ja vaba langemise kiirendust? Või pidurdamine enne järsku kurvi, millena pööripäev lennult paista võib? Kas hävingu ja kadumise katkemisele järgneb alati paranemine, kasv ja areng?

[PLEKID]

Mõnes karbis on mustad laigud. Võimalik, et sealt ollakse just lahkunud. Need, mis näha on, võivad olla nii põrmu huumuseks muutunud pudemed kui ka sellesama muda poole teel olevad eosed. Kärbsemust või pori.

[UNELAUL] 

Galeriiruumiks oleva raudse turvakapi uksepiidale on üles pandud lammaste lugemise jada, nimekiri, milles lambad kipuvad segi minema õunte, nende varte, kärbeste ja üldise hämarusega.

Meeli puhastavate meditatsioonitehnikate hulgas on keskendumisharjutusi, mille käigus püütakse tähelepanu hoida pidevalt samal objektil. Kõigil teistel meeldetulevail ja uitvele hargnevail mõtteil lastakse oma teed minna. Sellise meeleharjutuse tulemuseks on oskus püsida – teemas, seisundis või lihtsalt teadvel, ärkvel, erksana.

Unelaulu lõpuks leitakse lambad taas üles.

(Minu Muhu vanaema oleks sel puhul kasutanud väljendit „leitakse kätte“. Milline kaugus avaldub selles ammuses, justkui elektrieelses pimeduses kobamisi otsimisele viitavas kujundis!)

Laul kaigub vaikselt hämarusse. Varjule kogutud viljad aitavad ööd ja talve üle elada. Eks lambadki.

Võimalik, et lammaste lugemine ja nende arvukuse kujutlemine enne ööd ja talve on mõne viljakuse ja külluse rituaali kauge kaja. Tallele panemise väljendki võib tuleneda lambale antava kaudu endile rikkuse kasvatamisest. Või – millisest tallest on jutt? Ja millisest rikkusest? Johannese ilmutuse järgi oli tall inimese ja jumala vastastikuste andide võrdkuju, tähistades ka Kristust.[2] Ka patuoina kujund võib olla alguse saanud samast nähtusest – balti algupäraga sõna „oinas“ tähistab mitmes keeles lisaks oinale ka jäära, utte ja talle.

Kõige lihtsam on lammaste lugemist seostada siiski karjakasvatajate kombega lambad ööseks lauta või aedikusse ajada, kuna nii oli turvalisem. Seega, igaõhtune karja ülelugemine võis olla mitte ainult poeetiline kujund, vaid ka igaõhtune möödapääsmatult vajalik tegevus, milleta poleks süda rahule jäänud ega uni tulnud.

[KÄRBESTE JUMALAD]

Vana Testamendi Kuningate raamatus nimetatakse Baal-Zeboubi (e.k Baal-Sebub) [3], otsetõlkes kärbeste jumalat [4]. Accaroni või Ekroni linna kuningas Ahasja (Ochozias või Ahaziah) hüüab teda surmahädas appi. Juutide Issand paneb seda väga pahaks, sest tema arvates on tegemist kohaliku vähetähtsa jumalusega. Lugu lõpeb sellega, et Issand sekkub ja laseb sel Ekroni kuningal surra.

Uue Testamendi evangeeliumides kasutab Jeesus kärbeste jumala nimele kõlaliselt väga sarnast nime Baal Zeboul (e. k. Peltsebul) [5], mis otsetõlkes tähendab suure hoone jumalat [6]. Viimane on omakorda väga sarnane sõnaühendile, mille tähendus eesti keeles oleks templijumal, kelleks nimetati Jahvet [7]. Jeesus kasutab seda nime kurivaimu tähenduses. Sealt on selle kujundi üle võtnud ka William Golding. [8]

Robert Charles Branden arvab, et mõni Kuningate raamatu ümberkirjutaja tegi sihiliku kirjavea, et Kaananimaa paganaid halvustada. [9] Kuid võib ka olla, et too ammune ümberkirjutaja soovis selle rikke abil juhtida lugejate tähelepanu judaismi ja kristluse ühtsele algusele ja nende lõhenemise (võimaliku) põhjuse absurdsusele. Sest tema kaasaegsed lugejad pidid ju ometi kõlalisi sarnasusi märkama.

Veel on võimalik, et kärbeste seos käsitamatu kurjusega on põlistunud kristlikku kultuuriruumi Moosese kirjeldatud egiptuse nuhtluste tõttu, millega juutide jumal väidetavasti egiptlasi oma äravalitud rahva vangis hoidmise eest karistas. Nende (nuhtluste) hulka kuulusid muude õuduste hulgas sääskede ja parmude rünnakud. [10]

Kuid see seos kärbestega pole Vana-Egiptuse kultuuris ainus. Ehete entsüklopeedia autori Harold Newmani andmetel kasutati kärbsekujulisi kullatud ripatseid Egiptuse uue riigi ajal sõjaväeliste aumärkidena. Hiljem olevat neid jagatud ka õukondlastele ja veel hiljem kandnud neid naisedki. Newman oletab, et kärbsekujulisi ehteid kasutati ka talismanina, kuid ei täpsusta, mille eest need kandjat kaitsesid. [11]

Millisel põhjusel võisid egiptlased kärbse talismaniks valida? Kas kaitseks mõne järgmise käsitamatu rünnaku vastu?

Millisel põhjusel kannaksin mina oma rinnal kärbest?

Kärbes pole ei mesilane ega parm [12]. Kuid kui ta ongi materiaalses mõttes kõige kasutum koduloom, võib ta kindlasti kanda muid tähendusi. Inimese ja kärbse suhte puhul on vist enamasti tegemist esimese sooviga teisest vabaneda. Ja mõnikord võrreldakse inimest, kes teist millegagi tüütab, kärbsega. Tüütava eemalepeletamise vastand oleks vist sallimine.

Kui kärbestel oleks olemas kaitsja, siis kas tema suhe neisse võiks olla võrreldav jumala ja inimeste suhtega – juhul, kui selline üldse eksisteerib? Vaevalt, et meid talle kuidagipidi vaja oleks. Ja kõik meie palved võiksid talle kosta üsna ühtlase suminana.

Juhul, kui heebrea lugu nuhtlustest ei vasta(ks) tõele, siis kas kärbsekujulisi ripatseid võidi kanda hoopis armulikkuse ja halastuse märgiks, st nende suhtumiste meeles hoidmiseks? Ka sõjaväes – või just sõjaväes?

Katoliiklikus traditsioonis on kärbeste kaitsja olemas. Selleks (või täpsemalt, kärbeste abil kaitsjaks) peetakse püha Arcisust või Narcisust, levinumas vormis Narkissost, kes elas 300. aasta paiku Kataloonias Girona linnas ja on mõnede allikate teatel sinna maetud [13]. Vähemalt kolmel korral, kui prantslased linna ründasid, olevat tema hauast väljunud suuremat sorti parv kärbseid ja ründajad minema ajanud. Seega, kärbes on kristlusega seonduvais lugudes leidnud veelkordselt kasutust sõjalise jõuna.

Narkissose nimes peituv seos eneseimetlusega on ehte kontekstis kahtlemata kummastav, kuid tõenäoliselt juhuslik.

Eelnevast võib vist järeldada, et kärbsekujulisi ehteid võidi kanda tõrjemaagilise vahendina enda kaitseks.  Kaunistava asemel on ehtele läbi ajaloo omistatud kaitsvat toimet. Mõneti polegi need omadused teineteisest kuigi kauged, kuna ilu võib nooruse, õitsengu ja tervise kontekstis seostada eluga selle külluslikus vormis, Uku Masingu termini kohaselt elusamusega.

Ja siit edasi mõeldes: kuna millegi valdamine võiks ideaalis sisaldada nii selle teadlikku kasutamist, kui ka mitte kasutamist, võis kärbse kujundi seos surmaga ulatuda ka kaitseni surma vastu [14].

[KEST]

Sõna kestmine tuleneb arvatavasti kesta sees, katte varjus kaitstuna olekust. Kõik need väikesed asjad seal toas, turvakapis ja karbikestes on varjul, oodates vaikselt ja liikumatult oma aega. Nukkumas, unes.

Putukajalad ja õunavarred seob otseses mõttes ühte veripunasele elulõngale vastanduvalt rohekashall niit. Karbid on sellele lükitud nagu palvehelmed, iga helmes tähistamas üht palvet – appihüüdu, tänuavaldust. Pöördumist, mis mõnikord meelest läheb.

Iga karp ümbritseb oma sisu kaitsvalt nagu õnnistus.

Mõne jala ümber on niit keerdus. Ju nad liigutavad unes. 

Karbid on loetud ja nummerdatud. Esimene kannab märget  „1. s. p.“, mis tähistab kuu esimese ja nädala seitsmenda päeva ühtimist. Kood väldib töö- ja puhkeaegade eristumist.

Loendaja ajaarvestuse kuu – algselt öid valgustava taevakeha kasvu ja kahanemise tsüklit tähistav ajaühik – on vähemalt kolmandiku võrra Gregoriuse määratletust pikem. Võib-olla katsid pilved mõnel olulisel hetkel taeva ning uue kuu loomine jäi märkamata. Pilved, muud mõtted või uni.

Lootusetult tõlgendades võiksid karbid sisaldada mälestuskilde või unistusi lendamisest – lõputu hilissügisena näivas ajas. Kogum tähistaks kestvat igatsust ja kaudsemalt ilmajäetust. Või natuke lootusrikkamalt: ilma jäetust, seega iga.

Pärast neljakümne viiendat karpi ripub niidiots tühjalt. Võib-olla on see olnud kokku seotud ja ust avades katkenud, kuid võib-olla on kogu(ne)mine alles teoksil. 

Niidi katkestus on mõneti nagu eluringi määramatu varjatud osa enne uue pöörde jaoks hoo võtmist, nagu kuu loomise aegne pimedus. Uksel seistes, sisse astununa, ei näe me oma selja taha. Ühte maailma ei paista teine.

Need maailmad võivad olla esitatud ka vastupidiselt – see, mida me seifiust avades näeme, võib olla eluringi varjatud osa. See, mis jääb surma ja sünni vahele. Või sügise ja kevade.

Kui niidiotsast tõmmata, pudenevad helmed laiali. Võib-olla kukuvad põrmu, võib-olla tõusevad lendu.

[Praegu, hilisnovembris, hoiab see niit neid seal kapis ja karpides kinni. Tegevus(etuse)liin või jutulõng.]

[RÄMPS VÕI RELIIKVIA]

Egiptlaste ehete pind oli kaetud kullaga ja sees oli kõdu, arvatavasti surnukeha. (Seega olid need ripatsid midagi muumia sarnast.) Tubergi ehted on jäljendid, lateksi abil hõbedast valatud vormid.

Jumal teab, kuhu kärbsed kadusid või mis neist sai. Surimaske saab võtta elavateltki. Jäljend pole ehe.

On ehe, pole ehe.

Ehe või plekk, rämps või reliikvia, lammas, pori või kärbes.

[PS]

Kogu eelneva püüdluse kärbseid ellu äratada ja neid süüst puhastada võib pidada õigustühiseks, kuna installatsiooni autori Kertu Tubergi sõnul [15] olid tema inspiratsiooniallikateks või idee lähtepunktideks elamused varahommikuti kirjade kandmisest, (kirjalik) mõttevahetus ühe unetu pensionäriga sel ajal (kui too kirjutas talle kui kirjakandjale, olles teda mõnd aega jälginud), ja Emil Ciorani kõdunemise teooria [16].

Ciorani järgi on inimene elutahte külge kinni jäänud (nagu kärbes liimile) ning sellelt pinnalt võiks arvata, et installatsioon Seifis kujutab kinni püütud, karpidesse kruvitud ja raudukse taha varjatud kärbseid, tähistamas lõpmatu hulga päevade jooksul sündinud või neis pesitsenud kurjust ja tüli, ...ning õunavarsi, tähistamas kasutatud lõbusid, mis on praeguseks otsas ja millel pole enam mingit mõtet. Kõikide nende üsna sarnasena korduvate vormide salvestumine (mällu või arhiivi) võtaks justkui kõikidelt järgnevailt päevadelt ja sündmustelt juba ette ära nende võimalused erakordsuseks.

Kaldun arvama, et Cioran esitas oma loo negatiivse näitena ja väljapääsmatuse võtmes, justkui sõlminuna Tubergi installatsiooni niidiotsad kokku ning jättes ajajoon-jutulõngale pikitud kärbestest kee (nagu Vana-India sünni ja surma jumalanna Kali pealuudest kee) lõputult keerlema. Kuid see oli mõistagi retoorika, väljakutse mõistmisele ja inventuurile. Tuberg teeb Ciorani mõtted nähtavaks, jättes niidiotsad siiski lahku.

Tegemist ei ole muuseumiga, mille koostist tuleks tingimata säilitada. Tuberg avab ukse ja tuulutab.   

---

[1] „...aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks,tundes head ja kurja.“ – I Ms 3:5. 

[2] lm 5-8, 14, 19.
[3] 2Kn 1:2-3, 6, 16.
[4] "On the basis zebub, ‘flies’, the name of the god was interpreted as ‘Lord of the flies’; it was assumed that he was a god who could cause or cure diseases.", Herrmann, "Baal Zebub", in Toorn, K. v. d., Becking, B., & Horst, P. W. v. d. (1999). Dictionary of deities and demons in the Bible DDD (2nd extensively rev. ed.) (154). Leiden; Boston; Grand Rapids, Mich.: Brill; Eerdmans. – Viidatud: Beelzebub. Ingl k Vikipeedia.
[5] Mt 12:24-29; Mk 3:22-26; Lk 11:15-22. Matteuse järgi nimetasid variserid teda ka kurjade vaimude ülemaks.
[6] Edwards, James R. The Gospel according to Mark. The Pillar New Testament commentary. Michigan, Cambridge : Wm. B. Eerdmans Publishing Co., 2002, lk. 120-122.
Vt ka: "It is not as probable that b‘l zbl, which can mean “lord of the (heavenly) dwelling” in Ugaritic, was changed to b‘l zbb to make the divine name an opprobrius epithet. The reading Beelzebul in Mt. 10:25 would then reflect the right form of the name, a wordplay on “master of the house” (Gk oikodespótēs).", McIntosh, "Baal-Zebub", in Bromiley, G. W. (1988; 2002). Vol. 1: The International Standard Bible Encyclopedia, Revised (381). Wm. B. Eerdmans. – Viidatud: Beelzebub. Ingl k Vikipeedia.
Ja :"In contemporary Semitic speech it may have been understood as ‘the master of the house’; if so, this phrase could be used in a double sense in Mt. 10:25b.", Bruce, "Baal-Zebub, Beelzebul", in Wood, D. R. W., & Marshall, I. H. (1996). New Bible dictionary (3rd ed.) (108). Leicester, England; Downers Grove, Ill.: InterVarsity Press. – Samas.
[7] Samas.
[8] Golding, William. Kärbeste jumal. Tallinn: Eesti Raamat, 1989. (Ingl k 1954.)
[9] Branden, Robert Charles. Satanic conflict and the plot of Matthew. – Studies in biblical literature; vol 89. Peter Lang, 2006, lk. 57-69.
[10] 2Ms 7:14-12:30.
[11] Newman, Harold. An illustrated dictionary of jewelry. Thames & Hudson, 1999, lk 129.
[12] Ainult üksikud liigid hammustavad. – Ehkki näiteks need, keda ma linnalapsena olen seni parmudeks nimetanud, on loodusteadlaste poolt ristitud hallideks kärbesteks. Päris parmud on neist märksa suuremad ja hammustavad veel valusamini.
[13] Püha Arcisus, Narcisus või Narkissos, 300. aasta paiku Kataloonias, Girona linnas elanud pühak. Tema hauast välja tulnud kärbsed olevat kaitsnud Girona linna mitmel korral (katalaanikeelne Vikipeedia nimetab 1285, 1653 ja 1808) prantsuse vallutajate eest. – Narcissus von Gerona, Sant Narcís, Narciso de Gerona (Gerona Narcissus). Saksa-, hispaania- ja katalaanikeelne Vikipeedia, vaadatud 2.12.2013.
[14] Vt viidet 4.
[15] Tuberg, Kertu. Eravestlus autoriga novembris 2010.
[16] Cioran, Emil. Lagunemise lühikursus. Tallinn: Vagabund, 2002.

JUHUSLIKUD LAVAD Anneli Porri kureeritud näitusel KUS LÕPED SINA, ALGAN MINA

28. september - 20. oktoober 2013

Tartu Kunstimajas on uus versioon minu 1996. a fotoinstallatsioonist "Juhuslikud lavad".
http://www.fotokuu.ee/2013/koguprogramm/kuslopedsina/

Ülespaneku fotod väljendavad lähtepunktiks või komaks (edasijuhatajaks, teenäitajaks) olnud Tarkovski Stalkerist inspireeritud visuaali ehk kõige paremini.

visandid (reisijad)

visandid (teel)

visandid (ema ja laps)

ISIKNÄITUS: EMAPUU Moksis

24. juuli - 29. september 2013

Näitus käsitleb puu, paadi, maja, linnu ja inimkeha seoseid arhetüübi tasandil.

Retsensioon Nele Raadi kohaspetsiifilisele installatsioonile Uue Maailma seltsimaja raamatukogus "Kapsad"

Väljavõte retsensioonist Nele Raadi kohaspetsiifilisele installatsioonile Uue Maailma seltsimaja raamatukogus "Kapsad"

Nele Raadi installatsioon klaasist, seestpoolt valgust kiirgavatest raamatukujulistest plokkidest tõeliste raamatute vahel riiulis on minu jaoks erakordselt veetlev. Esimene põhjus on raamatu kasutamine kujundlikul tasandil  kauni,  salapärase ja väärtusliku tähenduses. See juhib tähelepanu iga siia kogutud tekstiteose väärtusele kunstiteosena. Teine on materjali kontrast – paberi ja klaasi vastanduse kaudu teemat avardav suhe mateeria tasandil. 

Kõigepealt kujundlikust tasandist.

Raamatu ja lambi suhet ei pea kaugelt otsima. Teadmisi on tihti seostatud ülekantud tähenduses valgusega, mille paistel näeme kaugemale. Täpsemalt, suudame üleüldse üht nähtust teisest eristada ning nende vahel orienteeruda.

Sõnade vahel peab olema tühikuid, et oleks võimalik üht teisest eristada. Lausete vahele pannakse samal põhjusel punkte ja taandridu. Et jääks aega kogutut salvestada, järele mõelda, mõista. Tähemärkide taha ja ridade vahele jõuda. Siin on klaasist helendavad raamatud justkui meditatsiooni objektid, justkui vaade aknast välja, puhkevatele pungadele või tähistaevasse, mis annab ruumi.

ALLIKAS

Nele rääkis mulle siin eile, et ta leidis idee selle teose jaoks oma kodus raamaturiiuli ees, kui märkas päikesekiirt langemas teiste köidete vahel asuva Koraani seljale.

Raamatuid on üldiselt tõlgendatud valgustuslikeks, kuid pühakirju kirjeldatud ja kujundatud valgust kiirgavaina. Euroopas, kristluse kontekstis, nimetati (alguses musta teksti vahel punasega) kaunistatud käsikirju helendavaiks (ingliskeelne termin on illuminated manuscripts).

Koraan, mille mina endale enne eesti keeles ilmunud tõlget soetasin, sisaldab faksiimile lehekülgi Hamid al-Amidi araabiakeelsest käsikirjast, mille kirjutamise aega ma ei tea, kuid mille esmatrükk tehti Türgi valitsuse tellimusel alles mu sünniaastal. Selles on kõikjal teksti vahel ümarad märgid, mis paistavad justnagu väikesed päikesed. Või taevatähed kirjatähtede vahel. Nii palju kui ma inglise ja araabia keelseid tekste omavahel võrreldes aru saan, tähistavad need ümmargused märgid mõttepause, mida meie tähistame taandreaga.

Teksti ja tühiku tasandini lihtsustatuna on tegemist tühikuga. Pausi ja järele mõtlemise suhe mõtete klaarimise või selgindamisega on üldiselt teada. Selle kaudu pääseb ridade vahel varjul olevani. Teksti taha. Ideeni.

ABSTRAKTSIOON

Kujundlikul tasandil kannab siin helendav, läbipaistev, üsna neutraalset tooni klaas need tähendused väga hästi välja. Et klaasist raamatud pole lahendatud kuigi realistliku vormikeelega, taaskasutatud aknaklaasi kihid on jätkuvalt eristatavad, toetab seda mõtet.

AKEN

Klaasi kui materjali seos aknaga ilmneb juba läbipaistvuse kaudu. Üldistatumalt võib seda mõtestada kui vahendajat. Või täpsemalt, vahetut vahendit.

ÜKSIKASJALIKKUS JA KONTEKST

Lisaks tollele inspireerivale valgusele, mis võiks kirgastada, on sellel teosel teine, üksikasjalikum tähendus.

Mõnede klaasraamatute selgadele on kleebitud viited konkreetsetele tekstidele, mis autori sõnul on olnud tema jaoks murrangulise mõjuga. Ja teistel pole, kuna ta arvab, et niisuguseid tuleb veel ja talle meeldib neile sümboolselt ruumi jätta. See isiklik suhe leiab siin kogukonna ühises, iga osaleja isiklikke panuseid eristatuna esitavas kogus toetava konteksti. Installatsioon, mis kõneleb isiklikust suhtest kogu maailma mõttelise raamatukoguga (Jorge Luis Borgese Paabeli raamatukogust ei saa ju mööda minna), on osade kaupa poetatud mitmetesse jaotustesse, kujutades nii mitmesuunalist, kõigile kasulikku ühendavat jagamist ning piire ja kaugusi ületavaid seoseid.

Kui kogukonna liikmete nimelised panused portreteerivaid tinglikult nende isiksusi, siis Nele läheneb sellele kollektsioonile justnagu lugeja, kes leiab ühisosi oma lugemusega või laenutaja, kes loob nendega ühendusi. 

Kõige mõjusam raamatukogu kui nähtust käsitlev installatsioon, mida ma näinud olen, on Anselm Kieferilt. Nägin seda kümmekond aastat tagasi Berliinis, Hamburger Bahnhofi suures saalis. See koosneb terasriiulitele paigutatud tinalehtedega raamatutest, mille tähemärkideks on herneterad. Väikesed kuivatatud seemned. Mõni neist oli oma lohust välja kukkunud, kümned, kui mitte sajad vedelesid põrandal ja ühe võtsin ma toona kaasa. Mõlemas teoses, nii siin praegu vaadeldavas kui ka tolles, on üheaegne kerguse ja raskuse küllus, mis väljendub eelkõige materjali tasandil.

Raske materjal esindab kestvust, monumentaalsust. Klaasi kui läbipaistva materjali suhe tekstiga on võrreldav märgi ja selle tähenduse erisusega semiootikas.

Pausina mõjuva klaasi sees on mullid. Tühikud tühikus? Kindlasti on ka tühjusel tajutavaid astmeid.

Võimalik, et tekstis olevad tühikud loovad tähenduse. Võimalik, et minu riiulis olevas Koraanis tähistab iga tärn palvet. Aga võimalik, et need on lihtsalt millegagi täidetud tühjad kohad ja kogu eelnev mõtterida üksnes mull. Kuid see, mis jääb minu mõtetest kõigutamatuna käegakatsutavas vormis alles, on Nele Raadi klaasist raamatukogu (sest kogu see ju on, ka kaks raamatut on kogu). Ja võimaldab igaühel vabalt edasi mõtiskleda. Eile oli juttu, et võib-olla see installatsioon jääbki siia.

Mulle väga meeldis leida siit nähtavaks saanud nähtamatust. 

Grupinäitus SISSE Würth galeriis

23. mai - 2. juuli 2013

visandid (Reet)

visandid (Külliki)

*

Grupinäitus SISSE Kastellaanimajas

Täna, veebruari seitsmendal päeval, avame Kastellaanimaja galeriis näituse "SISSE".