3. veebruar - 6. märts 2011
Osalevad kunstnikud: Ines Erlemann, Kaie Kal, Kaij
a Kesa, Kaili-Angela Konno, Mari-Liis Laanemaa, Virge Loo, Eva Luure, Joonmeedia (Tanel Rannala ja Siiri Taimla), Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu, Pastacas (Ramo Teder), Jaanika Peerna, Anna-Liisa Pärt, Lembe Ruben, Leho Rubis, Alide Zvorovski, Helen Tago, Toomas Tõnissoo.
Joonistamine, joonistusoskuse vajalikkus, joonistamise eri viisid ning isegi joonistamise määratlemine on viimasel ajal olnud õige mitmel korral ning viisil kõne all.
Näitus lähtub harilikkuse mõistest, seda mitmest aspektist. Kõigepealt harilik kui „harilik”, tavaline pliiats, mida veel paarkümmend aastat tagasi kasutasid vaat et kõik inimesed, ka kirjutamiseks, kui teksti oli vaja hiljem maha kustutada või pastapliiatsit polnud käepärast. Siis „harilik” kui midagi tavalist, mille olemasolu enam tähele ei pandagi, kuid, mis siis, kui seda enam meie elus ei ole, osutub ülivajalikuks. „Harilik”, mis nii teema kui vahendi mõttes on väga isiklik.
Näitusel osalevad kunstnikud on püüdnud kombata joonistamise piire, avastada selle meediumi võimalusi. Väljas on joonistusi skemaatilisest lähenemisest täpse kirjelduseni ja tunnetusepõhisest kontseptuaalseni. Joonmeedia kunstnikud Tanel Rannala ja Siiri Taimla esitavad kümme intervjuud joonistusõpetajate ja üliõpilastega, et selgitada välja joonistamise praegust seisu Eesti kunstikõrgkoolides: kas ja mida peaks joonistamise alal õpetama?
Reet Varblane,
Kunstihoone kuraator
Harilikust
Praegu ei tundu harilikus pliiatsis enam midagi harilikku, seda kasutavad igapäevaselt ainult esimese klassi lapsed, kunstiüliõpilased ja puusepad.
Süsi ja harilik pliiats on odavaimad ainelise kunsti tegemise vahendid. Söe või harilikuga tõmmatud joont saab kergesti kustutada, tagasi olematuks muuta. Mõlemad asjaolud tingivad joonistuse kaastähenduseks proovi – harjutamise ja kavandamise.
Joonistus võib olla vahetu.
Joonistus on mõtte materialiseeritud jälg. Seega on joonistus alati millegi taasesitus, olgu aluseks juhuslik, kogemata jäänud teadvusvoog, kaalutletult välja valitud objekt või üksikasjalikult välja arendatud kujutlus. Kujutis on vahend, mis võimaldab kujutatava sisu paremini jälgida, juhtida ja arendada.
Joonistus võib olla uurimus.
Nähtusi ja tegevusi, mis igapäevaselt ümbritsevad ja millega seetõttu harjunud ollakse, tajutakse tavalistena. Mõningaid neist ei märgata üldse. Lähemal uurimisel ilmnevad neid siduvad põhjuste ja tagajärgede seosed ning seejärel ei tundu needsamad harjumuspärased nähtused enam nii tühistena. Tuimana tundunud korduse eesmärk on enamasti esmaste eluprotsesside toimimiseks vajalik korrastatus, koguni ellujäämine.
Sõna „tavaline” lähtub tavast ja tavandist – tegevuste kordusest. Enamik eriliseks nimetatavaid, tähelepanu pälvivaid sündmusi tõstetakse esile nende liminaalsuse – piiride ületavuse, otsustavuse – tõttu. Põhjuse ja tagajärje kontekstis osutub iga tegevus millegi suhtes otsustavaks.
Väljendusena on iga joonistus erakordne. Väljendus on olemuslikult esitus. Esitus on ideaalis mäng – teadlik, loov, katsetav ja seejuures muidugi suhtlev tegu.
Margot Kask
Rohkem teavet:
Järgnevalt mõned reprod ja näitusevaated.
Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu. Harilik kahe kõne, 2011. Video, 2'.
Kaija Kesa. Harilik vaher seeriast Tikitud botaanika, 2011.
Grafiit paberil. 30 x 30 cm.
Alide Zvorovski. Isolaator. Grafiit paberil, tsinkplekk. 2011.
Joonmeedia (Siiri Taimla ja Tanel Rannala). Loomingulisus ja/või hirm. 15 intervjuud Eesti kunstikõrgkoolide joonistusõppejõudude, üliõpilaste ja kuraatoritega. 2011.
Eva Luure. Autoportree, 2007. Video, 3' 43''.
Pastacas (Ramo Teder). Seeriast Pastakajoonistused, 2005-2011. Pastapliiats paberil, 21 x 29,7 cm, 29,7 x 42 cm.
Lembe Ruben. Harjutused sinisele pliiatsile, 2011.
Värvipliiats paberil, 21 x 29,7 cm.
Jaanika Peerna. Seeriast Harilik meri, 2010.
Grafiit vahapaberil, 92 x 30 cm. Detail.
Kaili-Angela Konno. Tuum.
Grafiit ja rooste tsinkplekil, 100 x 200 cm.
Toomas Tõnissoo. Rämbid, 2011.
Vineer, grafiit, puit, liim, linaõli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar