22. august - 3. september 2007
Kolmapäeval, 22.08.2007 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis Margot Kase kureeritud näitus Mina.
Näituse teemaks on (auto)portreelised lavastused. Portreed mõistetakse tavaliselt kui individuaalset eripära rõhutavat kirjeldust, mille abil on võimalik eristada valitud üksikut kõigist teistest. Seekord on portree pigem jutustamise vahend. Jutustused koosnevad põhjusest ja tagajärjest - muutusest. Minajutustuste minad läbivad erinevaid seisundeid.
Ivar Veermäe fotoseeria "Ise" esitab noori ülikooli lõpetanuid istumas oma asemetel ühiselamu- tubades ning enda ette vahtimas. Seeria kirjeldab teadmatuse ja ootamise olukorda erinevate kindlate, saavutatud olukordade vahel. Vaikimisele järgneb uus tegu. Ajavoolu peatamine võimaldab minevikust loobuda, tuleviku kujunemise võimalusi uurida ja seejärel valitul toimuda lasta.
Reio Aare fotoseeria "Nimeta" kujutab noori mehi nutmas. Teema selgitamist tuleks alustada vastandist. Naer on loomise jõu, rõõmu väljendus. Naer tuleneb küllusest, ta on Vanajumala maailmaloomise teo väiksem kordus. Ise selle keskmes, purskab Looja endast igas suunas küllust, seda võib kuulda om-heli, trummimürina, äikesekõminana. Aktiivsuse mõttes on naer mehelik - enesekindel, tegus, väljapoole suunatud. Olles naeru vastand, väljendab nutt nn. naiselikku seisundit: eelnenust lahtilaskmist, uuele ruumi tegemist ja selle vastu võtmist. Nutt on tunnetest loobumise kehaline väljendus. Nutt võib olla põhjustatud nii kurbusest kui õnnest. Õnnistused, head soovid suruvad negatiivsed emotsioonid kehast välja. See teeb valu. Mida sügavamalt õnnistus puudutab, seda rohkem emotsioone vabaneb.
Inimestel ei ole kombeks avalikult nutta, eriti meestel, sest see väljendab nõrkust. Kui tunne ilmneb, peetakse paremaks seda mitte välja näidata, vaid teha seda enda sees. Koduse ruumi kui isikliku ümberolek väljendab endassepööratust.
Anu Vahtra fotoinstallatsioon "Nimeta" koosneb enda ja sõprade portreedest. Tavapärasest olukorrast loobumine tingib vaatepunkti nihkumise igapäevaste olemisviiside harjumuspärast eemale. Omaruumi teljenihetes - toa, rõivaste, keha ja näo pööramises - on võimalik näha ühte ja sama: end ümbritsevate kihtide seadmist. Toetuspunkti muutmine kutsub esile muutuse enese ja maailma tajumises. Kättesaadavaks muutub mõõtmeid ületav avarus.
Riikka Tauriaineni teos koosneb kolmest paralleelsest seisundilisest videost ("Water", "Traffic", "Autumn"), milles näeme autori nägu vähese taustaga ning kuuleme tema hingamist või intensiivset taustaheli. Minategelane lihtsalt on olemas, kogeb ümbrust, kuulab, vaatab. Niisugune jutustus, milles (ainus, mina-)tegelane ei osale, vaid ainult vaatab, vihjab unenäole. Samas võib tema silmade avatust mõista kui teravdatud tähelepanuseisundi, teadveloleku tähistajat. Minategelane eristab end ülejäänud maailmast. Ta vastandab end maailmale seda kõrvalt vaadates, protsessides osalemata. Taustaruum, niipalju kui teda kogeme, kujutab väga erinevailmelist maailma. Minategelane kõigub sellele reageerimise ja sõltumatuseseisundi vahel. Katkestused ajas on tõlgendatavad kui tähelepanu katkestused ja püüdlused saavutatud Mina-seisundisse naasta.
Näitus jääb avatuks kuni 03.09.2007.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
http://www.eaa.ee/hobusepea/eindex.htm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar