SULISED JA KARVASED Nõmme Kultuurikeskuses

Margot Kask. "Isalõvi. Tallinn, 2016" (detail). 

Tindipliiats paberil, 2016.

Ühisnäitus 
"Sulised ja karvased. Loomaaiast laia maailma"
18.VIII - 10.X 2018 
Nõmme Kultuurikeskuses 

Näitus „Sulised ja karvased“ on katse loominguliselt taasühendada Nõmmel elavat kunstnikku Sándor Martin Stern'i (s 1924) ja tema endisi animalistika ehk loomade joonistamise ringi õpilasi, kes nüüd tegutsevad ühel või teisel viisil visuaalkultuuri vallas.
Näitusel osalevad Kadri Roosi, Karmen Haiba, Katrin Haiba, Margot Kask, Mari-Mai Koha ja Sándor Stern.

Margot Kask. "Emalõvi, Tallinn, 2016" (detail). 

Segatehnika paberil, 2016.

Margot Kask. "Isalõvi. Tallinn, 2016" (detail). 

Tindipliiats paberil, 2016. 

Nõmme Kultuurikeskuses toimuv väike näitus koosneb linde ja loomi kujutavatest joonistustest. Osa nendest piltidest on tehtud vahetult modelli juures, temaga emotsionaalses kontaktis olles ja kasutades võimalust teda mitmest küljest ja liikumises jälgida. Teine osa on tehtud hiljem, kogutut ümber töödeldes. Tehniliselt ei ole kõik vahetud joonistused, osa on digigraafika.
Näitusel osalevaid autoreid ühendab lisaks koosveedetud lapsepõlvele ja huvile loomade vastu arusaam, et kõik elav maailmas kuulub kokku ja moodustab midagi pere taolist, ökosüsteemi.
Õppisime Sandor Sterni juures erineva hulga aega, suurem osa meist alates viiendast klassist kuni gümnaasiumi lõpuni, mõned ka hiljem, kõrgkooli ajal. Ta on olnud meile mitte ainult väga pühendunud ja humoorikas joonistamise õpetaja, vaid ka natuke rohkem kui poole
kohaga vanaisa. Tegutsesime loomaaias oktoobrist aprillini kõikidel nädalavahetustel ja mõnikord suveti tema suvilas Toritammel. Varem on Sterni õpilastegrupi näitused toimunud Tallinna loomaaia vanas kontoris ja Nõmme muuseumis (viimati 2009).

Sandor Stern (s 1924, elab Nõmmel) on eesti-ungari päritolu kunstnik. Õppis ERKIs graafikat (1961) ja on lapsepõlvest saati olnud loomadega lähedane. Suurem osa loomingust on pühendatud lindude ja loomade portreteerimisele. Pika loomeperioodi jooksul on avaldanud hulga raamatuillustratsioone ja postmargikujundusi. Raamatuillustratsioonidest on ehk tuntuimad sulejoonistused Ernest Seton-Thompsoni „Lugudele loomadest“ (1971) ja Eduard Storchi „Mammutiküttidele“ (1972). Enamik postmarke on ilmunud alates 1991, pärast EV taasiseseisvumist, ainult kõige esimene, millel kujutatud Tallinna loomaia esimene asukas ilves, jõudis ilmuda nõukogude aja lõpus. Tallinna loomaaia teabetahvlitel on praegu tema joonistused ja akvarellmaalid (valminud ligikaudu 2006-2015).
Õpetas joonistamist Tallinna Pedagoogikaülikoolis tulevastele kunstiõpetajatele ning hiljem, penionipõlves, Tallinna loomaaias animalistika ehk loomade joonistamise ringis (1985-2008).
Sandor Sterni maale ja joonistusi võis Nõmmel näha viimati 2014. aasta kevadsuvel, mil tal oli Nõmme muuseumis isiknäitus koos abikaasa Edda Sterniga.
Praegusel näitusel osalevatest piltidest on valminud loomaaais vahetult modelliga töötades lumeleopardi portree ja piisoni täisfiguur.

Kadri Roosi (s 1975, elab ja töötab Viljandis, nelja lapse ema) on lõpetanud EKAs arhitektuuri- ja linnaplaneermise eriala, kuid rohkem  tegutsenud vabakutselise illustreerijana. Õppis Sandor Sterni käe all 1991-2001.

Sandorilt olen kõige enam õppinud tähelepanemise ja vaatlemise kunsti. Kõige toredam ilmselt oligi isiklik suhe, mis iga loomaga tänu Sandori kommentaaridele tekkis.
Joonistamine loomaias on andnud mulle enesekindluse joonistada ühe hingetõmbega terve figuur või pilt. Sest ega loom ju ei oodanud, et millal ma oma pildi valmis saan. Vaid ise pidi vaatama, kas jõuad valmis või ei.
Et loomade ja inimeste joonistamine on nii “käe sees”, siis olen neid oma illustratsioonides palju kasutanud. Tihti ka dekoratiivses võtmes.
Siin näitusel on eksponeeritud Risto Järvi koostatud eesti rahvajuttude kogumiku “Metsavaimu heategu” tarvis joonistatud pildid, mis ongi päris dekoratiivsed ja mitte üldsegi väga tõetruud. Kogumikku on koondatud 100 eesti muinasjuttu metsast. Joonistatud tegelased, loomad ja muud asjad on sätitud piltideks graafilistele puutüvedele, mis loob mulje raamatulehtedest kui “pildimetsast”. Tähelepanelik vaatleja märkab kindlasti, et nii mõnigi loom või inimene on
joonistatud “ühe hingetõmbega”.

Karmen Haiba (s 1976, elab ja töötab Tallinnas) lõpetanud Tartu Ülikoolis inglise keele ja kirjanduse eriala. TÜs õppis ka maaliosakonnas ning võttis osa TÜ Kunstikabineti joonistusstuudio
tegevusest. Töötab graafilise disainerina, tegeleb aktiivselt hobustega. Õppis Sandor Sterni juures 1987-2009.

Loomaaias meeldis mulle kõige enam joonistamine tiigrimaja siseruumides ja vanas troopikamajas. Need olid piirkonnad, kuhu külastajad ei pääsenud ning me olime loomadega tõepoolest ninapidi
koos. Lõvid, tiigrid, leopardid, hüäänid ja paljud teised loomaaia elanikud olid meist peaaegu käesirutuse kaugusel. Sandor oli mõnega suisa nii sõber, et sügas läbi puurivõre suure kaslase põske.
Omapärased lõhnad ja hääled, loomade söödad ja muud tarvikud ning tegelikult võrdlemisi trööstitu ümbrus tekitas täiesti omaette maailma. Ja nende mõne tunni jooksul olime osa sellest. Koju minnes
tuli see meiega kaasa aroomina riietel, joonistustena paberil ning mälestusena südames.
Ajapikku sai pehmetest ja karvastest luude ja liigestega loomad, arglike ja puiste joonte sisse tuli elu.
Sandor õpetas meid vaatama, märkama, julgema. Ühelt joonistuselt leidsin tema juhised: „See kõik on üks tore mäng!”
Kuigi minu sümpaatia loomade vastu on valimatu, siis iseäranis tugev on see hobuste ja koerte suhtes. Just hobused on need, keda minu käsi hakkab automaatselt joonistama. Siis peab peale passima, et lõvi või alligaator väga hobuse nägu ei tuleks. Hobusehullust on saanud kõik
need aastad ka Sandoriga jagada, sest temagi on sellesse tõppe nakatunud ning ta mõistab põhjust sümptomite taga. 
Sandori piiritu empaatia kõige elava suhtes on igaveseks eeskujuks.

Katrin Haiba (s 1975) tegutseb New Yorgis ja Mehhikos vabakutselise video monteerija ning sisekosmose uurijana (astroloogia, šamanism, vaimsed praktikad). Õppis Sandor Sterni juures 1987-1992, ja Eestit külastades ka 2000. aastatel.

Loomaaias joonistamisest on kõige eredamalt meeles suurte kaslaste maja. Ühel talvel olid lumeleopardil kutsikad, ja neisse imepika sabaga karvapallidesse ma suisa armusin. Kuid selle kauni kasuka tõttu oli neid tegelikult üsna raske joonistada - Sandori poolt rõhutatud skeletti polnud ju koheva karva alt kerge näha. Läksin üsna närvi oma paberit vaadates - võluva leopardi asemel vaatas vastu ports vormituid laigulisi karvakuhjasid. Sandor võttis mu plikalikku turtsumist nii mõnusa huumoriga, joonistades mu paberile leopardi ja ka ise-enda lihtsustatud karikatuuri - “kondikava”. Sedasi sai mulle selgemaks skelett, ja justkui märkamatult ka teatud intuitiivne tunnetus, elav side looma loomusega. Sandori sügavalt südamlik huumor muutis ka kõige tujutumalt hallid talvehommikud soojaks.
Vahel, kui mul joonistamiseks enam vurtsu ei jagunud, üritasin Sandorit meelega jutuhoogu saada. Ta tundis paljusid loomaaia loomi justkui lähedasi sõpru, teades nende harjumusi, iseloomu ja krutskeid. Nii tore, et osa neist vahvatest lugudest on ka raamatukaante vahele jõudnud (“Sandori Loomalood”, Huma, 2005) - nii on ka teistel loomafännidel võimalus meie suurest vedamisest veidi osa saada.
Sandori mõnusalt muhe ellusuhtumine on mind aga paljudest elu aukudest ja paukudest välja aidanud - kui ma end jälle millegi peale pahaselt turtsumast avastan, mõtlen vahest “Mida Sandor küll selle olukorra kohta ütleks?” ja koheselt tekib tõsise tumeda pilve sisse vallatu päikesepragu.

Margot Kask (s 1974, elab ja töötab Tallinnas) on õppinud EKAs graafikat, fotograafiat ja kunstiharidust, on kunstnik, kunstiõpetaja ja õppejõud. Õppis Sandor Sterni juures 1986-1993.

Liitusin loomajoonistajate ringiga viiendas klassis, kui grupp oli juba ühe aasta koos käinud. Ma olin vist ainuke, kes sel aastal juurde tuli. Õpetaja teatas esimese kohtumise lõpul, et ma võin jälle tulla,
kui ma tähelepanelikult tööd teen. Eks ma siis hirmuga püüdsingi.
Ma ütleksin, et õppimine oli alguses ränk. Loomad liikusid tihti, kui mitte päris pidevalt, sest nad olid ju elus ja toimetasid omasoodu, ja kui meist ära tüdinesid, siis keerasid end lihtsalt magama, seljaga
meie poole. Ja kõikide nende kehad olid täiesti erinevad! Sattusin lapseliku intellektuaalse realismi süüdimatusest järsku optilise realismi taotluste juurde. Neli akadeemilist tundi järjest tähelepanu
hoida ei olnud seejuures kuigi lihtne. Sandori jutustatud lood, enamasti naljakad ja mõnikord ka kurvad, olid kahtlemata abiks. Eks me lihtsalt vaatasime loomi ka osa ajast. Tasapisi tekkisid mällu
aimdused tervikutest ja arenes oskus vormi ruumiliselt tajuda, siis läks kujutamine ka lihtsamaks.
Esimesel kohtumisel joonistas Sandor mu ploki esimesele leheküljele loomaskeleti ja selgitas, et see on kõikidel neljajalgsetel ja tiivulistel sarnane ja samuti sarnaneb see meie omaga, kui meid käpuli
pöörata. Ja lisas hiljem, et me peame õppima nägema nii, nagu modellid oleksid läbipaistvad. Inimese kujutamine tundus pärast säärast praktikat üllatavalt lihtne.
Karmeni kirjeldatud loomadele lähedal töötamise vahelduseks käisime mõnikord harva, kõige külmematel perioodidel, kontoris, mis sel ajal asus Haaberstis väikeses puumajas. Seal uurisime koljusid. See tundus mulle toona kõige põnevam. Nüüd on pealuud uues kontorihoones vitriinides reas ja kõik saavad neid vaadata. See-eest on nüüd paljud loomad suuremates aedades, kus neil on rohkem omaette olemise võimalusi ja neid ei näe nii tihti ega ligidalt.
Keeruline on määratleda, mida ma Sandorilt kõige rohkem õppisin. Võib- olla püsivust: selle märkamist, kuidas tegemise käigus hakkab protsess tegijat edasi kandma. Usaldust protsessi vastu ja mõnu, mida selles osalemine pakub. 
Ma arvan, et me kõik saime ajas laotuvatest lähikontaktidest loomadega erakordselt rikka emotsionaalse pagasi. Uuriv vaatlus ja leidude ülestähendamine võivad olla äärmiselt intiimsed protsessid, seda eriti siis, kui aeg tundub peatuvat, mis sisse elades ju ikka juhtub. Külastajatele suletud ruumides, loomadele ligidal tegutsemine kahtlemata soodustas seda kulgu.

Näitusevaade Nõmme Kultuurikeskusest

Mari-Mai Koha (s 1983) on isehakanud kunstnik-animalist, eriharidus puudub. Joonistab eranditult ainult faunat. Läheneb graafiliselt. Otsib liikumisi ja ilmekust. Värve ei kasuta. Osales Sandor Sterni
joonistamise ringis alates 1998. aastast kuni selle tegutsemise lõpuni.

Võib vist öelda, et Sandoriga viis meid kokku ühine armastus hobuste vastu. Olin Veskimetsa Ratsaspordibaasi kasvandik, kui nägin teda ́98. aasta kevadel esimest korda tallis loomasõprade rühmaga joonistamas. Olles iseseisvalt maast madalast joonistamisega tegelenud, ei jäänud huvi tekkimata, sest nüüd avanes võimalus uueks arenguks. Ei läinudki kaua, kui talli bokside vahelt loomaaia puuride taha jõudsin ja nii see algas...
Muide, tallis teati Sandorit Sonipatsi nime järgi, sest kandis alati lätut ja lõi alati patsi. Ei teagi, kes sellise hüüdnime esimesena kasutusele võttis, kuid muheda olemisega koolipapale passib see hästi.
Minu kirg joonistamisesse on tugevalt seotud sügava armastusega loomade (kõige laiemas mõistes) vastu.
Tõenäoliselt ma täna kujutava kunstiga ei tegeleks, kui ma Sandoriga kohtunud ei oleks. Tema tõi mu loomadele lähemale, näitas neid "seest" ja väljast ning õpetas vaatama ja nägema. Suur Õpetaja suure algustähega.


Näitusetutvustus Nõmme Kultuurikeskuse kodulehel: http://www.nommekultuur.ee/kalender/naitus-sulised-ja-karvased-sandor-sterni-opilased-kadri-roosi-karmen-haiba-katrin-haiba-margot-kask-mari-mai-koha/