KURAATORITÖÖ: PIIR, LÄVI, RADA Joonistustriennaalil Viinistu Kunstimuuseumi tünnigaleriis ja kabelis

25. august - 25. september 2012

Osalevad kunstnikud: Alide Zvorovski, Britta Benno, Evelyn Müürsepp, Helen Tago, Ines Erlemann, Jaanika Peerna, Jarõna Ilo, Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu, Kaija Kesa, Kaili-Angela Konno, Laura Põld, Lembe Ruben, Maiu Mooses, Siiri Taimla, Ulvi Haagensen.
Kuraator: Margot Kask.

Näitus käsitleb endassepööratuse ja suhtlemisvalmiduse ning -vabaduse teemasid, inspireerituna ühest küljest joone fenomenoloogiast ja poeesiast ning teisest küljest Viinistu tünnigalerii ja kabel-paadikuuri ruumide iseloomust.
Lähtutakse märksõnadest nagu piir, lävi; jälg, rada; jäljendamine, juhitud ja juhuslik liikumine, nihe, katse, eksitus, pidevus ja katkestus, lõhe, sild, puutepunkt ja -pind, pindpinevus, piirjoon, piiriala ja -riba; juhtlõng ja -nöör, tegevusliin, struktuur ning nähtamatud ühendused.

Viinistu kunstimuuseum on avatud augustis iga päev kl 11-18, septembris K-P 11-18.

Näitus kuulub Tallinna 4. Joonistustriennaali programmi.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Täname: Kaupo Kangur, Lauri Laasik, Radames Haiba, Ragnar Neljandi, Renee Aua, Tanel Rannala, Villem Laimre.

Veel teavet:
Margot Kask
+372 5275531
margot.kask@gmail.com
http://joonistustriennaal.blogspot.com/
http://www.facebook.com/Joonistustriennaal


Tagasiside:
Vappu Thurlow artikkel "Kompromissitriennaal" 6. septembri Sirbis.

Näitusel osalenud kunstnikest pälvisid Joonistustriennaali diplomid Ulvi Haagensen ja Jarõna Ilo. Kadi Pajupuu, Marilyn Piirsalu ning Jaanika Peerna pälvisid auhinnad.


Järgnevalt valik fragmente näituselt.


Ines Erlemann 
Autorita
tušs paberil, video, 1.26’’
2012

Ta tõmbas triibud pintsliga murule.
Rohelisele rohule.
Musta värviga.
Kes käskis?
Kes ütles?
Kelle oma?
Esimene vihm pesi kõik jäljed.

https://vimeo.com/47709204

Britta Benno
Kahekõne
grafiit, süsi, tindipliiats, tušš, akrüül paberil
2012

„Kahekõne“ on ema-poja vaheline joonistuskeelne kahekõne, milles häälitsusest ei tohi sündida veel sõna.

Nagu varases lapseeas tulevad häälitsused enne sõnu, hakatakse ka joonistus- ja maalivahenditega esiteks abstraktseid jälgi paberile jätma enne äratuntavaid kujutisi. Britta poeg Uku on kolme-aastane ja pole oma joonistustega veel vaevu väljaloetavatest peajalgsetest ringide ja joonte rägastikest kujutavamaks liikunud.
See süsteemivaba, nö puhas mitte- või ennekujutav joonistamise etapp on kunstnikule kadestusväärne „mitteoskus“ - midagi, mida kujutamiskogemused käe sisse omandanud täiskasvanu enam iseeneses tagasi ei saa. Võluv omadus kujutada mittemidagit. Totaalne abstraktsioon. Selles on kaalutlemata ja planeerimata jälje jätmise mõnu . Tõmmata joon lihtsalt joonena, mitte midagi enamat (joon, millest ei saa maja, päike, nägu, figuur...). Täiskasvanult nõuab mittekirjeldava, komponeerimata, juhusliku jälgede rea loomine teadlikku pingutust.
Britta viis ennekujutava joonistusprotsessi lapsega kahekõnes läbi, joonistades temaga koos ühele paberile, lastes lapsel joonistada ja täiendades jooksvalt joonistuste kulgu omalt poolt. Ikka natuke suunates, kontrollides action-drawing’u kaootilisi liikumisi.

Evelyn Müürsepp
seeriast Puujooned
grafiit paberil
2011-2012

Kõigepealt on joon, mille kordamisest areneb kujund. Joon tekib liigutusest, kuulamisest ja vaatamisest ning enesetunnetusest selles protsessis. Liigutus kordub ja sellesse tekivad ajapikku väikesed variatsioonid: pehmemalt, tugevamalt, aeglasemalt, kiiremalt...
Puujoonistuste seeria sai alguse Leedus Nida kunstikoloonias 2011. a novembris.

Jarõna Ilo
Kevadest, armastusega
puusüsi paberil
2012

Pime. Külm. Talv ei taha lõppeda.
Paned sõrmeotsad õieks kokku. Õieloits.
Ongi kevad käes.

Ulvi Haagensen

Põll II, III, IV

värvitud terastraat

2010

Need on joonistused, mida saab käes hoida ja seetõttu on neid võimalik eri nurkade alt vaadata. Näeb külje pealt või isegi tagant. Siis on pilt moonutatud või segane, aga "õige" nurgalt vaadates on jälle arusaadav.
Kangaid on eriti huvitav joonistada, sest nende kontuurid muutuvad kogu aeg - mis ükskord on kontuur, on järgmine kord hoopis pind.
Miks põlled? Sest kodused ja igapäevased teemad on universaalsed. Neis on vihje elulugudele ning lugudele, millega võib kõigil seoseid olla.

Klaassein taustal toob esile põllede suhte hoolitsemisega: kodused ja muud elu toetavad nähtused ja süsteemid muutuvad nähtavaks pigem siis, kui need ei toimi - ehk, kui aken ei paista läbi.

M. K.

Siiri Taimla
Töö ja pere. Köögis
paber, papp, traat
2012

Installatsioon "Köögis" kuulub töödesarja "Töö ja pere". Kogu näitust "Töö ja pere" on võimalik näha Tallinnas 1Galeriis.

Siiri Taimla "Töö ja pere" on elutoa- ja köögitragöödia ühes vaatuses. Asupaigaks Eesti, karakteriteks ema, isa äraolek ning sellega kaasnev hirm tuleviku ees. Isa on kadunud, maha on jäänud vaid kangelaslik portree temast tööpostil.
Näitus, mis on inspireeritud kunstniku ja tema lähedaste peresituatsioonidest peegeldab töö ja pereelu konflikti ning isata kasvamist Eesti ühiskonnas laiemalt. Ühiskonnas, kus pereväärtustest hinnatakse rohkem individualismi, tõhusust ning majanduslikku edu, ei ole pere ja töö ühildamine just kõige paremas seisus. Ka Siiri Taimla mustvalgete joonistuste ja paberskupltuuridega etendatud loos on suurema materiaalse heaolu otsing viinud isa määramatuks ajaks kodust ära.
Ema on küll kodus, aga toad on koristamata ja nõud pesemata. Tema hääl on kurblik ja silmis mure "kuidas küll üksi hakkama saada". 

Margit Säde Lehni

Laura Põld

Vaade minu toale
Vaade voodile
Vaade voodist
akrüül, segatehnika, lõuend, nöör
2012


Kolm vaadet suletusele

Kolmest teosest koosnev seeria vaatleb isikliku ruumi varjukülge – suletust. Tööd põhinevad kaks aastat Viinis resideerunud kunstniku isiklikul kogemusel oma sealsest kodust, väikesest ja ängistavast magamistoast, ning seisnevad kolmel progresseeruval, eri perspektiividest lähtuval suletuse käsitlusel. Vaade isiklikule ruumile on erinev isiklikust ruumist avanevast vaatest. Kõnealust seeriat võib seostada kunstniku käimasoleva uurimusega „Study on homes“ (näitused “Tallinz”, Atelierhaus Salzamt Linz, Austria; “Home Sweet Home”,Old Town Art Gallery, Vilnius ja “Carolina Cyclone”, Showroom for Young Art Gallery Ulrike Hrobsky, Viin (kõik 2012)), milles kunstnik vaatleb multikultuurse ja urbaniseerunud ühiskonna kodukorraldust ning isiklike ruumide organiseeritud kooseksisteerimist.

Tanel Rander

Alide Zvorovski
Nimeta
söejoonistus riidel, plekktoru, lõng, terastross
2012

Lembe Ruben

Mängutoos
animatsioon 1,12’’
2012

Lapsed mängivad endale hirmutavad või tundmatud olukorrad läbi ja neil on seeläbi lihtsam nendega tegelikkuses toime tulla. Tahtsin ka mängida. Suure mängulusti ja rõõmuga. Klaustrofoobia, naiseks olemise, emaks olemise, ego, kättesaamatute asjade, kinnismõtete ja edasiarengut takistavate mõtetega. Väga tore oli.

https://vimeo.com/46417364

mööbel: Kaupo Kangur

Maiu Mooses
Kallistajad
grafiit paberil
2012

Kaili-Angela Konno

Ema uinumine
Poja sünd
grafiit, värviline pliiats, raudplekk, 15 x 20 cm

2012

Margot Kask
Pindpinevus ja sulandumine
video
2012

montaaž: Marilyn Piirsalu

Kaija Kesa
Vanaisa Rein
Vanaisa Ülo
Rein Kesa
Ülo Keedus
grafiit, värviline pliiats, koopiatrükk akvarellipaberil
2012


Need neli joonistust on pühendatud minu vanaisadele ja kõigile nende esiisadele.

Rein Kesa, vanaisa Rein ehk mulle lihtsalt Vana.
2003. aastal osalesin Viinistul ja Mohni saarel toimunud rahvusvahelisel kunstisündmusel. Mul au läbi teha performance koos oma vanaisaga. See oli pühendatud temale ja jutustas vanaisa ning lapselapse suhtest. Tolle minu jaoks püha ja väga isikliku sündmuse käigus pesin oma vanaisa puhtaks ning seejärel parvetasime merele, järjest parvele laotud kivikoormat vähendades. See polnud lihtsalt etendus, vaid reaalne sündmus eheda kogemusega sellest, kuidas ma tegin omalt poolt midagi, et vanaisa puhastada pika elu jooksul kogunenud taagast. Mu vanaisa lahkus maisest ilmast viis aastat tagasi, kuid too ühine sündmus meenub eredalt, kui siit kabeli suurest aknast Mohni poole vaadata.
Rein Kesa oli noorena hea ujuja ja mängis veepalli. Ta õppis inseneriks, ehitas maju, meisterdas, õmbles ja joonistas. Hilisemas elus mere ääres elades käis ta paadiga merel kalu püüdmas.

Ülo Keedus, vanaisa Ülo ehk lapselastele Ätt.
Vanaisa oli meie pere seltskonnahing ja tema naljad lõbustasid kõiki. Kui elutoa laud perekondliku söömaaja jaoks parasjagu kaetud ei olnud, siis seisis seal kirjutusmasin koos paberivirnadega. Tema sahtlites leidus palju uusi karpe kõvade grafiitpliiatsitega, aga ka pintsleid ja värve ning üks üles keeratav konn. Kaunimad fotod perekonna ajaloost on pärit tema kaamerast.
Ülo Keedus oli purilendur ja langevarju hüpete instruktor. Noorelt pensionile jäänuna sai temast amatöörfilmide režissöör, filmioperaator ning fotograaf.

Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu
Uneskõndijad
video, 10’’
2012

Lumi on uni, millest kevadel ärkame üles. Uneskõndijatel pole teineteisega asja, kõigil oma liin ajada, oma rada, punktiir. Lume suur kustukumm, suur valge backspace klahv kustutab jäljed enne kui nad jäljeks saavadki. Aga kui kulg saaks nähtavaks, siis oleks sündinud punktiiridest, joontest suur lõikeleht.
Unes, eriti talveunes, on vahel nii, et kõik liiguvad, aga ise liigutada ei saa. Ühed juhtuvad kaadrisse kohtuma, turistid sätivad end pildile, ristpiste: tu- ja vabaduse rist. Ja risti-rästi rajad. Inimesed tikivad sammudega nähtamatuid siin-olin-mina-ornamente.
Vaatan inimolendeid kui maja, kui Vabaduse väljaku maja – Kunstihoone – liikumatult, aga kaasa tundes uneskondlastele, kes ühes tuisuses pühapäevapärastlõunas üle linnaplatsi liiguvad, või viivuks kaadrisse oma elukaare tõmbavad, sirkliteravik jääb kaadrist välja, aga seal kusagil ta on! Ja pilk püüab ära tunda tuttavaid tegelasi, kindlasti peab olema kedagi tuttavat... näe, on ju tuttav jope... tema kõnnak...

Jälgede kohene kadumine ja kõndijate omavaheline kokkupuutumatus võimendavad aja kulgemise teema metafüüsiliseni. Väljak, mis peaks olema kohtumispaik, kaotab külmaga selle tähenduse. Mitmete loomulike helide asemel, mida kõndides või kõndijaid kuulatades tajuda võiksime, nagu näiteks õhu vihin, riiete sahin ja südamelöögid, rääkimata ümbruse häältest, on siin kõndimise ajal kuulda ainult marsile ja tantsule sarnanevate sammude pisut lumekrabinatesse kaduvat rütmi. Võimalik, et see on mõne sügavale pinna alla salvestunud mälestuse kaja. Või vastupidi, äratuskella tiksumine.

M. K.

http://vimeo.com/marilynp/uneskondijad

Jaanika Peerna

Vaikne kaasaloksumine
kohaspetsiifiline joonistusinstallatsioon
grafiit ja värvilised pliiatsid vellumil, 28 x 1750 cm
2012

Joon vee ja maa piiril on vahel pinges. Ometi on selles rahu ja ilu. Lihtsa ilu ees jääd sõnatuks. Jääb vaid joonistades kaasa loksuda.

Jaanika Peerna teos kujutab silmapiiri – taeva ja maa ühendust vee kaudu, auramist ja sademeid. Silmapiiririba jätkab kabeli arhitektide püstitatud avaruse ja tühjuse teemat, ruumi üheaegset avatust ja suletust ning pühendatust loodusele, ühendades nii mitmeid maailmakäsitlusi ja tavasid.
Tihti on taeva ja maa eraldumine ja taasühinemine seotud naise ja mehe ühendustega. Seejuures on vesi mõnikord taeva ja mõnikord maa osa: pärinedes taevast, viljastab see maa; ilmudes maast ning peegeldades taevast, on ühendusteeks ülemiste ja alumiste ilmade vahel. Ameerika põlisrahvaste loomislugudes kohtuvad õhk ja vesi, tegelaskujudena välk või sulismadu ja keeristorm ning tõmbavad maa vee alt välja. Alles pärast seda luuakse inimesed, sulgedest.
Selle installatsiooni ülespaneku ajal paistis Mohni saare kohal kaks vikerkaart.

M. K.

Fotod: Evelyn Müürsepp, Laura Põld, Margot Kask ja Rita Rahu.