Margot Kask: KURAATORITÖÖ: KANTAVAD PILDID. FOTO+EHE Hop galeriis / IMAGES TO WEAR. PHOTO+JEWELLERY at Hop Gallery, Tallinn

Osalevad Anneli Tammik, Birgit Skolimowski, Eilve Manglus, Kadri Mälk, Kaire Rannik, Kertu Tuberg, Ketli Tiitsar, Maria Valdma, Piia Ruber.

Kuraator Margot Kask.

Näitusel esitatavad teosed käsitlevad ehet kaasaskantava väärisesemena ühtaegu otseses ja ülekantud tähenduses. Fotograafia kohalolu on neis tihti tinglik, viidates pigem piltidele mälus ja kujutluses.

Fotograafia olemusest inspireerituna käsitletakse mitmes töös tekkimise, kogunemise, püsimise ja kadumise teemasid.

Ehe on nagu tilk, pude harvast ja väärtuslikust, reliikvia.

Ehe on katkestus. Nagu allikas maastikus, mis katkestab maapinna pidevuse. Hingetõmbepaus. Nagu ikooni metallikihisse jäetud ava, mis juhatab maailma kihtide vahele ja taha.

Miniatuursus, mis ei võimalda ehtel füüsilist keha teenida, suunab ta teenima vaimu. Samas on ehe kohanenud suurepäraselt füüsilise maailma tingimustega – väike ja kerge, võimaldades end kaasas kanda.

Suurena võiks sama kujund olla näiteks skulpuur või hoone. Hooned ja suured kunstiteosed hõlmavad vaataja tähelepanu oma suuruse abil, ümbritsedes. Ehtega seoses võib kogeda vastupidist. See võib olla väike ja vaikne nagu sosin või vaevumärgatav, nagu tavalisest kõrgem või madalam heli, mille tajumiseks ja kogemiseks tuleb meeli teritada.

Miniatuurne, kaasaskantav ja enda ligi hoitav kujund on nagu vihje – ülestähendus, ülesvõte, motoks valitud mõttetera.

Fotot nimetatakse ülesvõtteks. Dokumentaalne foto on olemuslikult väljavõte, katke(nd), püsimise ja säilimise taotlusega jäädvustus. Tehniliselt on foto salvestis – kaamera vaateväljas toimunud protsesside üheaegsest avaldumisest. Liikumatule pildile on iseloomulik sidusaid sündmusi lahti ühendav katkendilikkus, mis annab võimaluse salvestatud olukorda täpsemini vaadelda.

Susan Sontag on nimetanud fotot tõelisuse jäljeks. Monteerimise võimalusi arvestades pole see alati nii – foto ju ei kujuta alati minevikus toimunut. Pilti saab muuta, lahti võtta ja kokku panna – ühesõnaga teha. Lavastusfotol kujutatu viiakse pildistamise eel kaamera ees ellu nagu mängufilmi stseen. Seega võib fotode kohta öelda ka, et need on (elustatud) kujutluste jäljed.

Foto, st valguskujutis, on nagu projektsioon või peegeldus hõbeda pinnal.

Peegel on teatavas mõttes piiriks. Selle pinnal lõpeb ühine, tegelik, olme ja suhete ruum ning algab selle kajastus (nagu teadvuses) – kujutis, jäljend.

Fotograafiline kujutis, valguse jälg või joonistus, sarnaneb, heletumeduse poolest küll vastandudes, kuid siiski, langevale varjule. Justkui oleks välismaailm sinna – valguse asemel – varju(le?) heitnud.

Varjukülg võib olla nii pahu- kui voodripool. Voodripool, küll varjatu, on samas varjamatu ja kaitsetu, selle kaudu on lihtsam struktuurile ligi pääseda.

Pildiga ehte vormi ja pildi suhe on mitmetine. Ehe võib olla pilti ümbritsev raam või laegas, ehk siis pildi esitamise vahend, kuid seda ka muu seas enda sees või pinnal hoida. Ehe võib pilti hoida, nagu me kanname oma mõtteid, mälestusi ja võibolla isegi ehteid – mõnikord teadliku, hoolikalt valitud väljenduse (pärlina) ja mõnikord lõpuni kogemata, pooljuhusliku kaasavarana, lastes sel vaikselt maha libiseda või kuluda.

Ehe on kandam.

Mälestus, nagu ka kujutlus, võib olla nii koorem kui mootor. Ja võti.

Mida me endas kanname? Midagi kallist?

Näitus on osa kaamerapõhise festivali Fotokuu lisaprogrammist.

Näitus jääb avatuks 11. oktoobrini.

Galerii on avatud neljapäevast teisipäevani kl 11-18.

Avamise õhtul on näitus avatud Disainiöö raames keskööni.

Näituse kujundas Maria Valdma.

Täname:

Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakond, Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakond, OÜ Novitek, Zelluloosi paberipood (OÜ Maksing), Louis Daguerre, Kadri Mälk, Johannes Saar, Eike Tikman.

Teate koostas Margot Kask.

Rohkem teavet:

Maria Valdma

hop@eaa.ee

Margot Kask

margot.kask@gmail.com

http://www.eaa.ee/hop/

http://www.fotokuu.ee/

http://www.disainioo.ee/

Retsensioonid

Heili Sõrmus. "Karm tulevik ja leebe minevik. Ester Faimani näitus Ajastu kaugusel kuni 10. X, Margot Kase kureeritud "Kantavad pildid. Foto + ehe" Hopi galeriis kuni 11.X". Sirp, 7.10.2011.

Katrin Kivimaa. "Kirjutada ehtest". Sirp 1.12.2011.

23 September 2011 – 11 October 2011

Hop Gallery

Hobusepea 2, Tallinn

Artists: Anneli Tammik, Birgit Skolimowski, Eilve Manglus, Kadri Mälk, Kaire Rannik, Kertu Tuberg, Ketli Tiitsar, MariaValdma, Piia Ruber.

Curated by Margot Kask.

The presence of photography is often contingent in the works, referring to the images in our memory and imagination.
Most of those works have been completed especially for this exhibition.

Jewellery is like a drop, brittle of rare and valuable, a relic.
Jewellery is a rupture. Like a fountain in the landscape that interrupts the continuity of the ground.
A breather. Like a hole left in the metal layer of the icon – a hole that leads between and behind the layers of the world.

Photo, i.e. a light image, is like a projection or a reflection on the silver surface. In some sense, the mirror is the limit. On its surface, a space for common, real, everyday life and relationships ends and the reflection (as in consciousness) of it begins – an image, a replica.

The form of a jewellery with a photography and the ratio of an image is distinct. Jewellery can be a frame or a box around the image (or a tool to present it) but it could keep the image inside or afloat as well. Jewellery can keep the image as we carry our own thoughts and memories – sometimes deliberately, as a carefully selected expression, and sometimes by accident, as a serendipitous dowry, letting them quietly slip off or get worn.

Jewellery is a load.
A memory, likewise a conception, can be both a burden and an engine. And a key.
What do we carry in ourselves? Something expensive?

The exhibition is part of the festival's Tallinn Month of Photography off-program. More information: http://www.fotokuu.ee/en/programm/kantavad-pildid-fotoehe/

Ketli Tiitsar. „Anonymus“, 1997-2000. Email, vask, fotoemulsioon, hõbe, puuvill.

Näituse idee lähteks oli Ketli Tiitsari portreedega sall „Anonymus“ (1997-2000), mis paikneb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. See koosneb kristlikus liturgias kasutatavat õlasalli ehk stoolat meenutavast riideribast ja sajast väikesest ovaalsest fotograafilisest näopildist, mis pärinevad sajanditagustelt ülesvõtetelt alasti või poolalasti naistest.

Piltide ja riideriba suhe paistab esmapilgul vastuoluline. Riba on ehtesarnaselt sümboolseks muutunud järeltulija kõikide rõivaste algupärandist, milleks võis olla salli- või tekitaoline kate. Kehakatte eesmärk on pakkuda varju nii tuule kui pilgu eest, kuid need pildid sellel ehtel mõjuvad nagu ordenid või trofeed.

Paljusid inimesi ühendava salli kujund leidub ka Neitsi Maarja (Madonna Misericordia) hõlstiga kogudust kaitsvalt katvas kujundis. Sellise tõlgenduse puhul paistaksid nende avalike naiste avalikult alasti kehade asemel mantli alt välja ainult pead. Kooslus, mis tundus esmalt vastuoluline, mõjub selle tõlgendusvõimaluse puhul nagu lunastus.