reede, 12. august 2011

IGAVUSEST NAUDINGUNI. Vestlus Krista Mölderiga Cheese'is


Pärast pikka pausi ilmus jälle Cheese (37/10) ja ühes sellega ka minu aastatagune vestlus Krista Mölderiga tema tööde teemal.

Igavusest naudinguni


Margot Kask: Mis fotograafia sinu jaoks on?

Krista Mölder: Üks vaatamise, mõtestamise viise.


MK: Kuidas sa töötad?

KM: Jan Kaila märkis kunagi, et on kunstnikke, kes mõtlevad kõigepealt sisu, ütlemist vajava, üliselgeks ning siis teostavad, ja teised, kes hakkavad kuidagi otsast pihta ning hiljem asuvad tehtut toimetama, korrastama, mõtestama. Olen tegutsenud mõlemat moodi. Viimasel ajal on mu tegutsemine jäänud nende kahe lähenemisviisi keskele.

Üldiselt paelub mind mingil perioodil mõni teema rohkem ja siis ma lihtsalt ka märkan sellega seonduvat enda ümber rohkem, kas otseselt pildistamist silmas pidades või lihtsalt teema arenguga seoses. Tööprotsess võib olla päris pikk. Seeria "Igavus pole naudingust kaugel" (2009) oli töös umbes aasta.

Seega teema, mis inspireerib – võimalik, et on ka juba pilt või paar – kasvab, puhastub. Kasvamisprotsess on sageli lihtsam kui liigsest puhastumise protsess. Minu jaoks ei ole põhimõttelist erinevust, kas mõnda pilti märgata või minna stuudiosse ja ehitada see üles. Stuudio korrastab mõtlemist ning aitab kergemini teemas püsida. Leitud, nopitud pildid on mitmetahulisemad ja sisulises mõttes intrigeerivamad; töö nendega aga jällegi hapram ja nõuab minult tunnetuslikult enam.

MK: Kuidas sa leidude juurest jutustusteni jõuad? Olen märganud su tööde ülesehituses kahte peamist vormi või suundumust: ühe, selgelt tabatava jutulõngaga, võib-olla isegi sama motiivi abil väljendatud teemaarendusi, mille vahele on põimitud metafoore, näiteks seeria "Inside track" (2004), ja suuremamahulisi, võrdsetel alustel koostatud loetelusarnaseid kogumeid, näiteks "Landmarks. The use of empty toothpaste tube" (2006) ja "Igavus pole naudingust kaugel".

KM: Leiud osutuvad leidudeks sageli seetõttu, et mingisugune (mõistu)lugu on seal juba sees olemas. Mind paelub ahvatlus. Jutustusviisid on erinevad, mõned on otsesemad, mõned kaudsemad. "Inside track'is" oli rohkem sarnast plaani, ühe teema kordust pisut erineva nurga alt, see lisas talle lineaarse vaatamise võimaluse.

Iseenesest oli just "Inside track" vaatamata oma vormilisele ja näilisele lihtsusele minu jaoks üks materjali- ning ajamahukamaid töid, kuna just nimelt esemetest, mööblist avarama ja mitmetähendusliku ruumini jõudmine osutus arvatust keerukamaks. Visuaali konkretiseerimiseks vajasin suisa vaheprojekti stuudios, et leida mitte millestki huvipakkuv miski. ("Kuna vihma sadas, siis telkisime toas", 2004)

Tööde "Landmarks. The use of empty toothpaste tube" ja "Igavus pole naudingust kaugel" jutustusviisi erinevus seisneb liikuvuse küsimuses. "Igavus ..." tegeleb rohkem seisundiga, (kuskil) olemise ning kogemuse küsimusega. "Landmarks..." on kuhugi teel, näiliselt sihitult, ent teel. "Landmarks'i..." terviku moodustumine sõltus väga palju installatsiooni edukusest, naaberpiltide vahel tekkivatest seostest, tähendusväljad olid seal rohkem – võimalik, et liigagi palju – avatud.

Ühenduslüli nende kahe projekti vahel on pikk vaatamine, aeg, mis siis kas talletub pildile või meenutab vaatajale tema enda kohalolu.

MK: Kuna su piltidelt puudub tihtipeale elus (pea)tegelane, kellega vaataja võiks end samastada või kelle tegevust ja seisundit uurida, kandub tähelepanu esemetele, ruumile ja nende suhetele. Kui uurida su loomingut seeriate kaupa, jääb mulje, et mitmed su seeriad väljenduvadki ruumi keeles.

Näiteks võivad "Igavuse..." seerias restoraniköögi riiulitele virna laotud taldrikud Odeoni kino mitmetasandilise ja inimtiheda fassaadi kõrval kaotada seosed toiduga ja osutuda mahu (kui millegi sisaldamise võimaluse) metafooriks, kuna nad manifesteerivad ühekorraga tühjust, tihedust ja nende organiseerimise võimalusi.

Kui toidu teema juurde tagasi pöörduda, võib seda pildipaari mõista tasandeid ühendava paralleelina keha ja vaimu vajaduste (või naudingute), leiva ja tsirkuse vahel.

KM: Peategelase kui elusolendi puudumine annab vähemalt teoreetilise võimaluse vaatajal end ise peategelasena tunda, parimal juhul osaliseks saada.

Piip on harva pildil seesama piip. Kunstikeel on kujundlik, sinna mahub nii konkreetsust kui ka paljutähenduslikkust. Vene formalistliku kirjandusteadlase Viktor Šklovski kirjeldatud kummastuse võte seisneb tavalise kirjeldamises tavatuna.

Küllus, mitmekihilisus ja anonüümsus on tõesti nii Odeoni kui ka restoraniköögi pildi teemad. Minu jaoks oli üllatus, kui kogemuseküllaselt need taldrikud seal riiulis mõjusid.

Restoraniköök huvitaski mind just tuttavliku tegevuse ja tuttavlike esemete tõttu. See on paik, kuhu enamik meist ei satu, kus toimub protsess ning meie näeme tulemust. Kööke saadab sageli salapära (nagu ka nt fotolaborit). Koduste köökidega võrreldes on seal esemeid, pindu ja ühte ning sama tegevust mõõtmatult rohkem. Lisaks salapärale on seal ka igatsuslik anonüümsus, kindlasti teistsugune valgus, mida pean pildil distantseerituse väljatoomise aspektist oluliseks. Restoraniköögi pildistamisest saadud kogemus ületas mu ootused tänu seal toimetanud meeskonna loomingulisusele, nende omavahelisele dialoogile, seda nii toiduvalmistamise kui ka klientidega suhtlemise osas.

Nii et kui mu algne idee oli pildistada restoranikööki kui ruumimudelit, kus formaalne mitmetasandilisus, kordused, rohkus (küllus) esitaks pildil salapära, kihistusi, sisulist mitmetimõistetavust, siis juba pildistamise käigus mõistsin, kui palju see harjumatu keskkond sisaldabki projekti jaoks vajalikku tasakaalu sisu ja vormi vahel.

MK: Mind inspireerib see Odeoni kino fassaadi kujutav kaader veel ühest aspektist. Pildil on palju inimesi ja nad pole juhuslikud möödujad, vaid (vähemasti võimalik) publik. Seega silmitseksin seda pilti vaadates justkui iseennast, märgates enda ühtaegu osalevat ja eemaldunud asendit vaadatava suhtes.

KM: Tore, kui nii tundub. Inimestel seal pildil on aega ja neil on ka koht, kus olla, nad on paigal ja paigas, olgu või korraks. Nad on kedagi või midagi ootamas ning tänu kino fassaadi tähenduskihtidele tahan neid ise näha korraga mitmes ajas ja maailmas.

Kui me märkame (jõude)aja olemasolu keset siginat-saginat ning mitmetähenduslikkust (Odeon kui kino on erinevate reaalsuste, lugude, millegi võimalikuks saamise koht), siis annab see analoogseid võimalusi ka vaatajale. Milliseid, sõltub juba vaatajast.

MK: Oled mitmes seerias kasutanud linnumaja motiivi. Kas sel kujundil on sinu jaoks eriline tähendus?

KM: Neid n-ö linnumajasid on olnud seeriates "Inside track" ja "Igavus pole naudingust kaugel". Tundub, et see korduv ekspluatatsioon on seotud ruumi, kuulumise ja kummastuse temaatikaga. Inglismaa parkide linnumaja motiiv hämmastab mind oma kerges absurdsuses tänini, hoolimata selle nüüdseks kadunud uudsuse momendist, tänu millele ma seda mitte kuskil ja kõikjal asetsevat, pisut liiga suurt, aga ka liiga väikest maja üldse märkasin.

Seerias "Inside track" tähendas ülima liigilise mitmekesisuse keskel mitte kuskilt väljakasvav maja minu jaoks pigem igatsust ja küsimist koha järele. "Igavuses..." on aga pildi jõujoon asetunud jõudehetke nautimisele ja erinevatele ladestutele: kahekorruseline linnumaja, põõsad-pesad ja nende taga pingil vedelevad naudisklejad.

MK: Ühel seeria "Landmarks..." pildipaaril, millest üks kujutab diivanil lebavat koera ja teine Isle of Skye kaarti narmendava tapeediga seinal, kohtuvad vastandlikud igatsused: rännukirg ja koduigatsus, rõõm enda omaks peetavas kohas, võib-olla kodus, paigal olemisest ja huvi võõraste muljete, ka oma toa seinale kihistunud ajaloo vastu. Seda vaadates meenuvad mõned renessansiajastu maalid, näiteks Hans Holbein noorema "Suursaadikud (Jean de Dinteville ja Georges de Selve)" (1533) ja Vermeeri "Naine sinises kirja lugemas" (1663–64). Nende kompositsioonide taustaks olevail koduseintel või omaruumis kujutatud maakaardid ja gloobused kandsid toona avardunud maailmakogemuse – nii vaimse avaruse kui ka teadmiste ja võimuga kaasnenud materiaalsete hüvede – kaastähendust. Kodu, see maailma väike ja subjektiivne mudel, sisaldab niisiis – taas mudeli kujul – järgmisi, mahukama ja seetõttu raskemini hoomatava tõeluse kirjeldusi, samuti kui siseilm sisaldab kirjeldusekatkeid välisilmast.
Kaardid ja gloobused kujutavad, küllap lihtsuse mõttes, maad ja taevast eraldi. Sinu kujutatud kaardil on maa ja taevas Taevasaare nime kaudu kokku sulanud. Ja see kohanimi võimendab kaardi kui kujutise vormiga kaasnevaid kauguse ja kõrguse mõõtmeid poeetiliste tasanditeni, milles mõõtkava kaotab tähtsuse.

Mitmed su võtted on tehtud välismaal. Kahe seeria pealkirjad, "Proloog maamärkidele" (2006) ja "Landmarks. The use of empty toothpaste tube", osutavad ruumis leiduvatele tähistajatele. Kuivõrd on su looming mõjutusi saanud reisikirja vormist ja kartograafiast?

KM: Kas rännukirg ja koduigatsus ongi nii kardinaalselt erinevad? Mõlemas on kuskil olemise soovi, ühes on ülekaalus tuttavlikkus, teises uudsus. Seerias "Landmarks..." on kindlasti mitmel pool oma koha otsimist, paiksust ja dünaamikat. Teatav reisikirjalikkus tuleb esile installatsiooni käigus: kuidas üks pilt mõjutab teist või viib järgmiseni.
Kartograafia on märkide ning kokkulepete keel, kunstis on kujutise ümber avatud tähendusi mõneti rohkem. Ma pole kunagi mõelnud, et kaartidel oleks maa ja taevas lahus. Neil kujutatakse mingit teadmist – oma alguse ja lõpuga, justkui oma süsteemi, milles on nn maad ja taevad justkui mudeli elementaarosakesed.

Ehkki mitmed kirjanduslikud kirjeldusviisid on mu töid mõjutanud (nt suurepärased koha ja aja kirjeldajad Georges Perec ja Marcel Proust) ei pea ma oma pilte klassikalises mõttes reisikirjadeks. Ka "Igavuse..." puhul ei oma erinevad geograafilised paigad omaette tähendust, pigem soovin jõuda tulemini, kus pole tähtsust, kas pilt on üles võetud tuttavas ruumis või kaugel maal võõras kultuuris. Küll aga usun, et näitus ongi nagu mingi retk.

Reisid on olnud mu tööde jaoks kindlasti olulised. Vajan teatud asjade mõtestamise jaoks distantsi, võrdlust, teistsugust pilku, teel olemist.

Elamine, liikumine, siin ja seal olemine on põhiteemaks ka tühja hambapastatuubi ehk peaaegu "mittemiskit" kujutaval fotol. Hambapastas on midagi suhteliselt universaalset: seda kulub iga päev, selle olemasolu on nii elementaarne, et märkame seda alles tema puudumisel. Samas tekitab pasta otsakorrale jõudmine ning seda eriti reisil või kuskilt lahkumisel mõtteid, kuidas oleks hea mingi perioodi lõpp tuubi tühjenemisega sünkroniseerida. Fotol kujutatud paberõhukeseks pressitud tuub pärines korterinaabrilt, kelle lennuk lahkus pisut hiljem kui lõppes pasta.

MK: Üks sinu viimasel näitusel "Igavus pole naudingust kaugel" mulle silma jäänud teemasid on piir. Selleks võib olla sein või lävi, tõke või läbitav vahemaa ning see võib asuda piltidel kujutatud esemete või ruumide või nende ja vaataja, st objekti ja vaatepunkti, vahel. Sellist tinglikku piiri leidub mitmel "Igavuse ja naudingu" seeria pildil, nii füüsiliste objektide - näiteks toolil istuva mängukassi teraapilise krae, poolenisti ülesrullitud kardina või üht tuba kihistava riiulina - kui ka esi- ja tagaplaanil asuvate ruumide olemuslikest erinevustest kantud dialoogidena. Viimase mõtte üheks näiteks võib pidada kahte pilti ruumist, mille põrandal on Matteuse nimi. Piltide vaatepunktid on vastassuunalised ning motiivid ühtaegu üksteise vastandid ja täiendid, asudes nii eraldi, teine teisel pool seina, müüri või läve, kui ka teineteise sees.

KM: Piiri mõiste võib kaasata endas eraldatust, seda ma ei soovi. "Igavuse..." töös on tähelepanu rohkem kihtide, aegruumide paljususel ning ühel ja samal ajal mitmes kohas olemisel. Matteuse piltidel on kujutatud sama territooriumi 180 kraadi erineva vaatenurga all ja tulemiks on kas avatum või suletum vaade. Ajalikkust rõhutab samba päikesekellalik vari.

MK: Vahemaa avaldub ka ajas. Oled näidanud mitmel korral aedu, ka õunaaedu, ning viimaseid väljaspool õunaaega. Ühest küljest on sügistalvise või varakevadise õunaaia seisundis puudumist, teisalt ootust ja teadmist. Ja vihjet ja vaikimist.

KM: Ma tegelikult soovin, et mu pildil oleks aja kohalolek tajutav. Tegelasena.
MK: Mulle tundub, et kui märkame protsesse, märkamegi aega.
Ajas toimuvad nii muutused kui ka püsimine. Püsimine on samuti protsess. Oma isiklikest rütmidest, harjumustest ja varem kogetust erinevalt kulgevaid protsesse märgatakse paremini, sest nendega kaasa minnes elatakse läbi midagi senisest erinevat.

MK: Kas näituse "Igavus pole naudingust kaugel" pealkiri osutab igavusele (nagu millegi puudumisele) naudingu (kui millestki osa saamise) eeldusena või tüdimusele, mis võib tekkida küllastumisest? Mis igavust ja naudingut ühendab?

KM: Mitmed mind toetanud või inspireerinud igavused tulenevad pigem luksuslikust jõudehetkest, küllastusest, täitumusest, paljususest lähtuvast tüdimusest – peaaegu igaviku serval olemisest, mistõttu igavus pole minu jaoks negatiivne mõiste. Igavuse sõna kasutamine siinkohal ongi lingvistiliste põhjuste tagajärg, kuna Roland Barthes'i eestikeelses "Tekstimõnus" on prantsuse ennui või inglise boredom tõlgitud igavuseks, mitte nt tüdimuseks. Kuna antud teos on mind mõjutanud, soovisin sidet kaudse lähteallikaga säilitada. Sinu küsimuse juurde naastes – pealkiri osutab ennekõike jõudehetke (sh mittemidagitegemise) olulisusele ja selle haprale piirile naudingutega. Keset küllust on ehk hõlpsam kogeda enese kohalolu ja seega ka naudinguid.

MK: Minu arvates oled ruumiteema väga lihtsalt ja avaralt kokku võtnud seerias "Pind/Lind" (2009). Selles töös on ruum justkui peategelane.

Lind, see pinnast tehtu, tekib ja kaob. Õigemini näeme piltidel nende protsesside jälgi.

Olen selle näitusega seoses kirjutanud üles järgmised mõtted.

Sõna lindprii tuleneb arvatavasti lennuvõime pakutavast vabadusest. Lind läbib lennates ruumi, kala vett, meie liigume pinnal. Linnu lennuruum jääb meie silmapiirist kõrgemale. Mõnes mõttes on ruum linnu jaoks midagi säärast, mis meie jaoks jalgealune pind.
KM: Parafraseerides Georges Perec’i, polnud selle näituse idee tühjus, ehk pigemini see, mis seda ümbritseb või on selle sees. ("Species of Spaces" / "Especes d’espaces", 1974)
Näitus oli ehitatud üles millegi piirile: silmapiiri, sees- ja väljasolemise, tasapinna ning ruumilisuse õhkõrnale (ajalisele) joonele. Piiril olemine nõuab teadlikkust tasakaalu suhtes: mis iganes koostisosade ning nende omavaheliste proportsioonide suhtes.

Nii nagu läbi tasapinnalisest paberist saab voltimise tulemusena lind, mingi kindel 
kuju, nii suudab ka valgus, fotograafia üks alustalasid, koos perspektiiviga 
tekitada nende paberist volditud lindude ümber ruumi, mis aitab avada uusi
 tasapindu, uusi sfääre. Nägemaks hallis põrandas maastikku või oma elu ära
elanud lindude sulestikus uut laadi elu, ei peagi tõusma linnuna selle kohale (distantseeruma), võib kasutada kujutlusvõimet. Üldiselt soovisin ma selle näitusega jõuda üldistatud lihtsuseni ja näidata asjade omavalisi seoseid – vaadelda maailma kui aineringet.
MK: Kui lind on igatsuste ja kujutluste sümbol, tähistab volditud lind nende teostumist. Ja (tühi) ruum, antud juhul galerii, annab selleks võimaluse.

Galeriis täpselt pildi all paiknevat tühja seina ja põrandat kujutav foto, mis ühest küljest justkui ei kujutanudki midagi, väljendas minu jaoks lisaks eelnimetatule väga selgelt siinset ja praegust, st kohalolu seisundit, millest sa varem rääkisid.

MK: Mis sind inspireerib?

KM: Peaaegu mitte miski.
Väga väikesed asjad. Nende juures olen täheldanud, et nad peegeldavad midagi, mis on minus juba eelnevalt olemas olnud ja ühtlasi sisaldavad üllatusmomenti.

Cheese 37/10, lk 14-19.

-
Veel teavet Krista Mölderi loomingu kohta: 
http://www.goodwin.ee/kristamolder/
http://foku.ee/about/krista-molder/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar